INDIA JA HIINA TARKUS
Tarkuse Kooli eripära
Ida valgus Dharma
mõiste Hiina tarkus
Konfutsiuse õpetus Lao
zi filosoofia Ida kasvatus
Enesekasvatus
Hermann von Keyserlingi
raamatust "Loov tunnetus".- Tartu: "Ilmamaa", 1998. Tõlkinud Ilmar
Vene.
Tarkuse
Koolile, nagu ta antud juhul peab kujunema, Läänes eeskujusid
ei leidu. On küll religioosseid ühisusi, ordusid, kõige
ennevama hingelis-vaimse päritoluga esoteerilisi ühendusi, mis
seavad endale sihiks olemise kujundamise (muud haridusasutused, ükskõik
missugune oleks nende programm, jätan ma täiesti kõrvale,
kuna nad ei tule võrdlusena mingil juhul anresse). Aga seda võetakse
ka religioossena või siis on tee sõnaselgelt monopoliseeritud
suletud ringide jaoks. Need olud loovad põhimõttelise erinevuse
nimetatud püüdluste ja meie omade vahele. Käsitluses “Mida
me hädasti vajame” juba näidati, missugusel määral
kõik oleneb seadumusest. Tarkuse Kool, kelle sooviks on ehitada
elu uuesti üles mõttest ning järelikult sisulisest mõistmisest
lähtudes, on just sellepärast täiesti teistsuguse seadumusega
kui isegi sügavaima tunnetusega konfessionaalselt määratud
religiooni hoolduskeskus, sest ükski ei saa, oma olemust mööda,
rõhku panna mõistmisele; igaüks nendest on vahetu elu
kindla modaalsuse loomise või säilitamise peal väljas,
mistõttu tema viimseks astmeks peab olema vorm (dogma), mitte seda
kandev mõte. Mis aga puutub teise mainitud erinevusse, kui võrdluseks
võtta suletud ringide samatähenduslikud taotlused, siis see
põhineb just sellel, et olemuse juurde kuulub ringi suletus, Tarkuse
Kooli olemuse juurde aga see, mida võib nimetada nurga avatuseks.
Siin peab õpetamisele tulema sügavam mõttemõistmine
ning sellest lähtuv elu uusenergiseerimine, see aga tuleb arvesse
kõigi seisukohalt; orduliikme jaoks, kes just seda oma ringis ei
õpi, täpselt niisamuti nagu sõltumatu vabamõtleja
jaoks. Seepärast on ringi suletus ja müsteeriumlikkus Tarkuse
Kooli mõistega lepitamatus vastuolus. Pole lihtsalt mõeldav
ükski õpetus, mille mõtte juurde kuuluks tema salajane
või üksnes vähestele ligipääsetav laad. Nii
on kõik kristlikud ordud tekkinud tagantjärele, toetudes Jeesuse
kõikidele inimestele määratud tarkusele, seesama käib
budistlike ja mitte vähem antiiksete müsteeriumiliitude kohta.
Mõistagi on suletud ringidel oma õigustus; ainult et see
ei asu mitte mõtte, vaid nähtumuse tasandil. Suletud ringid
toetuvad juba mõtte kujundistele, mis mõtet piiravad; nende
olemasolu eeldab kindlaksmääramisi, mida mõte iseenesest
ei talu. Tarkuse Kooli ideaalkoht asub mõtte riigis; sellel põhineb
kogu tema originaalsus, ainuüksi sellel kogu tema võimalik
tähendus. Tema ideaalkoht asub sügavamas olemuskihis kui kõikide
vaid võimalike esoteeriliste organisatsioonide ideaalkoht. Seepärast,
veel kord, tähendab ta viimaseist põhimõtteliselt erinevat.
Impulss, mida ta esindab ja vahendab, peab põhimõtteliselt
silmas kõiki; et praktikas vahest osutuvad tema jaoks sobilikeks
vähesed, et õpetamistehnika peab olema intiimset laadi, see
ei muuda põhimõttelist suhet vähimalgi määral.
Ilmselt on tegemist ometi millegi muuga, kuulugu antud ringi suletus olemuse
või ainult tehnika juurde.-
Niisiis pole Läänes
eeskujusid selle jaoks, mida me antud olukorras taotleme. Aga Idas leidub
neid veel praegugi; seal asetatakse olemine põhimõtteliselt
oskamisest kõrgemale, mõistmine eristatakse hoolikalt teadmisest.
Idamaiste tarkusekoolide sihid pole küll meie sihid; lääne
ja ida elumodaalsus erinevad teineteisest nii väga, et miski konkreetne,
siin ega seal, ei kannata samastamist. Meie tulevane olemiskultuur omandab
vastavalt meie energiale, liikuvusele ja aktiivsusele sootuks teistsuguse
laadi kui ükskõik missugune idamaine, ja see saagu juba täna
lõplikult paika pandud: idamaise olemuse läände istutamisega
Tarkuse Koolil tegemist ei ole; selle tagatiseks on juba minu isiksus,
kelle ekstreemläänelikus, liigagi läänelikus iseloomus
ei kahtle küllap keegi, kes mind ka pinnaliselt peaks tundma. Kuid
igatahes saab Ida, ja ainult tema, pakkuda meile praegu konkreetse mõttepildi
selle kohta, kuhu me püüdleme, sest ainult tema ilmingul, kui
võõrapärane see ka oleks, on vaimseks tagapõhjaks
see, mida meiegi taotleme; mõtte järgi on, või oli,
Ida juba saavutanud kauguse, mille meiegi oma teel loodame ükskord
saavutada. Seepärast tahaksin ma täna mõned Ida
tarkuse punktid lahti rääkida. Valin välja ainult sellised,
mis tulevad kasuks meie endi püüdluse selgitamisele.
Esimene punkt puudutab asjaolu, et Ida tarkus
pole kunagi olnud kindlapiiriline õpetus kirjatähelikus tähenduses;
mida ta olemuslikult esindab, on puhas mõte, mis säärasena,
nagu üldiselt tunnustatud, on võimeline kõige erinevamaiks
nähtumuslikeks väljendusiks. Eriti käib see India kohta.
Küll valitseb seal sagedasti kõige kurjaloomulisem skolastika,
küll on kirjatäheusk sealgi tõlgendanud algsed sümbolid
eksikombel tõsiasjuks. Aga kes Indias tahab kehtida targana, see
peab olema par définition, nimest ja vormist kaugemale jõudnud.
Tema teadvuskeskus peab olema tollel võimaliku vaimukeele kõrgemal
korrusel, mille puhul mitte mõtted ja pildid kui säärased,
vaid see, mis nad tähendavad, esitavad niihästi antuse kui ka
lähtepunkti. Sellist seadumust arvestades asub india rishi endastmõistetavalt
igast vaatest, igast dogmast kõrgemal; sellele toetudes suutis Ramakrishna
katsetamisi erinevate religioonide tunnistajaks hakata ning samaaegselt
enda omale truuks jääda; selle põhjal nõutakse
india õpetlaselt, kes esindab kindlat filosoofilist süsteemi
(mis sakslasele peaks olema viimseks instantsiks), kus ta igal ajal suudaks
asuda ülejäänud 63 (kui mäletan õigesti) süsteemi
vaatekohale ning oleks võimeline mõtlema nendest lähtudes.
Üksnes Indias valitseb teooriat säärane sügavam seadumus.
Alateadlikult on teada kogu Oriendis valitsenud vaimulik praktika, ja selles
on tegelik põhjus, miks kogu vaimulik valgus, mis seni on Maad
kiiranud, pärineb Idast. Seal ja nimelt ainult seal pole ükski
religioosse vaimu kujundis oma tõelise looja arvates kunagi tähendanud
oma tegelikku viimast sõna. Kõik kujundised on ajalis-ruumiliselt
tingitud ning seetõttu surelikud; isegi teoreetiliselt ei saa välja
mõelda ühtki kindlat doktriini, mis vastaks kõikidele
aegadele, kuna määratlus saab tuleneda ainult igakordsete väljendusvahendite
vaimust, olles seega seotud antud kultuuriringi kujutlustega ja sama väljendus
ei tähenda enam sedasama, niipea kui kujutlused on muutunud. Kuid
tähendus on iga vaimukujundise tegelik vaimsus ja tegelik elustaja;
niipea kui teda vaimukujundise keeles mõistetakse, ei kehasta ta
enam ka elulist tõde. Nõnda tunduvad asjad kirjatähte
aluseks võttes ja kuna rõhuv enamus ei haara vaimu kunagi
rohkem, kui talle väljendusvahendid haaramist võimaldavad,
siis järeldub sellest kaalutlusest tolle kogu ajaloost teadaoleva
kujutluste- ja usuvormide muutumise õigustus ja tarvilikkus. Sellegipoolest
esineb vaime, kelle õpetuse tunnistavad õigeks kõik
ajad. Nemad õpetasid nii sügava mõttemõistmise
alusel, et mõte kirjatähtede kaudu toimides õigustab
mõttepildina seda, mis täht-tähelt võetuna näiks
ammugi ületatud. See käib kõikide suurte vaimude kohta,
keda me nimetame surematuiks; vaatamata oma kirjatähele elab edasi
ka Platoni ideedeõpetus. Ülimal määral käib
see aga suurte religioonirajajate kohta. Kui nad suudavad aastatuhandete
jooksul maailma mõjutada tuhandete tõlgenduste,väärmõistmiste,
konfessioonide, reformide ja taassündide kaudu, siis on põhjuseks
just see, et mõte, mille eest nad seisid, oli nii sügav, et
tema seotus ühegi sureliku kujundisega ei tundunud hädavajalik.
Ja see oli nõnda algusest peale - meie ei ole seda suhet alles tagantjärele
konstrueerinud. Isegi Jeesus polnud kristlane - suurte indialaste konfessioonivabadusest
rääkimata -, kuigi tal empiirilise isikuna, selles osas Muhamediga
sarnaselt juudilikust, praegu kristlikuks nimetatavast kirjatäheusust
puudu ei olnud; ja oma ammendamatuse võlgneb ta oma ebakristlusele.
Jeesus elas isikuliselt, olgugi täiesti alateadlikult, kujundise sealpoolsuses,
ja kui temagi, et üldse ennast väljendada, pidi esile tooma teatud
vorme, siis on selleks ometi too sealpoolsus, mis tähendab tema “valgust”.
Et nüüd vaimulik valgus - nagu lõppeks igasugune elu -
saab tulla ainult kujundise sealpoolsusest, see on Idale, meist erinevalt,
endastmõistetav. Ja kuna kõikjal oleneb teadvuse seisundist,
missugused tegelikkuse kihid avalduvad vaimse organismi vahendi kaudu,
siis piisab sellest ainsast tüüpilisest erinevusest ida ja lääne
seadumuse vahel, et seletada, mispärast, hoolimata ehk võrdseltjaotunud
spirituaalsest andekusest, on spirituaalne valgus maailma seni valgustanud
ainult idast. Tähtis on, veel kord, nimelt see, missuguses mõttesügavuses
teadvus endastmõistetavusega juurdub. Sellepärast, et Lääs
on reeglipäraselt seadunud pinnapealselt, muutub talle teatavaks saanud
india tarkus nii kergesti ebausuks. Ümberpöördult saaks
meie läänelik teadmine oma keeles öelda täpselt niisama
sügavat nagu Ida teadmine, kui me muutuksime sügavamaks. Tähtis
pole lõppeks mitte see, mida inimesed mõtlevad, oskavad ja
usuvad tegelikus tähen-duses, vaid mida tähendab selle taga olev
empiiriline, missugusest tunnetusesügavusest hingestavad inimesed
oma elu, ühesõnaga see, mis nad on. See tõde on teada
kogu Idale. Seepärast tundub viimane meile nii põhjatult sügav.
Seepärast on igasugune süvendumine seni oma alguse saanud sealt.
Kuid juba sellest põgusast vaatlusest selgub ühtlasi, et see
ei seostu Oriendi eripäraga olemuslikult, vaid ainult tema teadvusesügavusega,
mille saavutamine peaks põhimõtteliselt ka meile jõukohane
olema. Kui Tarkuse Kooli impulss muutub lääne kultuuris haputaignaks,
impulss, mille taotluseks on just kasvatada tase, mis Hommikumaa targa
on aidanud üldinimliku tähenduseni, siis suudab kord ka Õhtumaa
muutuda sügavuse võrdpildiks.
Aga kuidas oleks saavutatav süvendumine,
too nõnda tarvilik olemuse andmine? Ka siin on India meie eest juba
mõtelnud. Dharma mõistet, mille ta loonud,
pean ma maailmaajaloo üheks kõige tähtsamaks eetiliseks
teoväljenduseks. Oma värvikuse tõttu iseenesest defineerimatu
dharmamõiste, mis üheks mõtteühenduseks koondab
kõik vaid mõeldavad vahekorrad normi ja individuaalse seaduse
vahel, religioosse ning sotsiaalse seotuse ja isikulise enesemääramise
vahel, on lühidalt öeldes praktilise tunnetuse mõisteline
väljendus selle kohta, et igaühele on käidav üksnes
ta enda tee. Iga abstraktne mõte eeldab, nii kõlab dharmaõpetus,
oma mõtte mõistmisele, iga programm oma teostamisele, iga
auahnus oma võimalikule rahuldamisele vastavalt kohast seisundit.
Selleks, mida ette võetakse, peab olema küps - olgu see siis,
mis ta iganes on; viimaks omatakse õigust ainult tegelikkusega korrespondeerivale
ideaalile. 0ma välise raami leidis see tunnetus kõigepealt
kastisüsteemis, mis Indias veel tänapäevalgi, vaatamata
oma teaduslikult paikapidamatuile eeldusile, millest ta lähtub, vaatamata
oma mehhaanilis-kunstlikule iseloomule, rahuldab enamust sellepärast,
et usk võimalikku elult elule edenemisse, mis manifesteerus üha
kõrgematesse kastidesse sündimises, tühistab temasse muidu
kätketud sisulise ebaõigluse. Samas mõttes ei kutsunud
meie keskaegne kastikord, mis oma päritolu võlgneb samale metafüüsilisele
aimdusele, klassiviha esile niikaua, kuni püsis vankumatult maailmavaade,
mille kohaselt igaüks esineb üleloomulikus ühenduses tarviliku
liikmena, kes kõik on jumala ees võrdsed. Et mehhaanilise
kastikorralduse päevad on nüüd kõikjal läbi,
tundub endastmõistetav mõistuse üldise arengu tõttu,
tänu millele “mina” peab olema isikuliselt taibanud, mis peab muutuma
eluliseks jõuks, ning see ei tähenda eelist mitte ainult kastiusu
empiiriliste puuduste ja vasturääkivuste seisukohalt, vaid ka
absoluutses mõttes. Üha rohkem lõdveneb varasem side
mateeria ja vaimu vahel. Tekib uus kihistumine (kui aeglaselt see ka toimuks),
mille põhjal osutub ainsana otsustavaks üksikinimese kvaliteet.
See muutus aga ei vii dharmamõtte kaotamise, vaid selle süvendumise
poole; mõtte ebatäielik kehastumine annab maad paremale kehastumisele.
Nietzsche valmistas seda ette nõudmisega, et olemisväärtused
peavad orgaaniliselt astmestatuna uuesti muutuma määravaks, seega
siis kvaliteet tänapäeval valitseva kvantiteedi asemel; aristokraatse
tulevikukorra esimese futuristliku skitsi, nagu Nietzsche seda nõudis,
esitab bolshevism; asjaolu on iseäranis paljutähendav sellepärast,
et bolshevismi juhid isiklikult usuvad arvu ja massi, soovides teostada
sotsialistlikke ideaale. Võimalik on nimelt ainult kvaliteedi valitsemine,
kui inimkond tahab edeneda. Kvaliteet aga pole olemuslikult oskamis-, vaid
olemisväljendus, ja olemine saab olla ainult sündinud, mitte
tehtud. Nii oleksime siis taas vana dharmamõtte juures, mille kohaselt
selle jaoks, mida tohib teha, peab olema sündinud. Siin aga - see
oleks Ida eeskujuandvuse kolmas vaadeldav punkt - viib india mõtlemine
ise sünnimõtte piiranguist kaugemale: peale füüsilise
sünni esineb vaimsetki, tema on oluline; füüsiline esitab
ainult vahendi vaimseks sünniks, ja ainsana võimaliku üksnes
nende jaoks, kellel pole jõudu surma läbimata uuestisünnini
jõuda. Põhimõtteliselt on võimalik jõuda
ühe elu jooksul kaugemale, kui oldi. Sellekohaste eriliste meetodite
kohta, mida India esitab, mille ekvivalente tunneb ka kristlus ja mis,
kuivõrd nad on õigustatud, peavad Tarkuse Koolis leidma individuaalselt
määratletud rakenduse, ei kavatse ma siinkohal midagi lähemat
öelda. Siinkohal olgu kõigest veel kord toonitatud, et edenemise
puhul on põhimõtteliselt tegemist seisundi muutmisega, olemise
ülenemisega, mitte rohkem- ega pareminiteadmisega. Seepärast
ei tohi india õpetust, et tunnetus on pääsemine, mingil
juhul tõlgendada läänelik-teaduslikult. Õigesti
mõistetuna on ta siiski täiesti tõene. Iga uus tunnetus
elulise mõistmise mõttes - ainult säärane tuleb
indialase silmis arvesse - eeldab uut, kõrgemat seisundit; olemine
on lihtsalt viimne instants. Seda arvestades tundub - edasine järeldus
india põhitunnetusest - iga võrdsuseusk põhimõtteliselt
mõttetu. Mõistlikkuse piires tohivad inimestel samad õigused
olla ainult sel määral, mille ulatuses võrdsus tõesti
valitseb, aga see käib ainult isikulise elu allehituse kohta. Niipea
kui ületatakse igapäevase elu hädatarviduse ja toidu, elementaarse
poliitilise tegevuse ja suurema hariduse võimaluse küsimuste-kompleks,
satutakse vastamisi nii suurte kvaliteedi- ja tasemeerinevustega, et, juhul
kui nähtumuse määraks mõte, peaks igas ühisuses,
mis tahab olla organism, mitte paljas agregaat, iga generatsiooniga uuesti
tekkima vana kastisüsteemi ekvivalent, sest ainult nõnda saaks
kvaliteet kestvalt määrav olla. Kui varsti Euroopa poliitiline
organism selle tunnetuse kohaselt uueneb, on raske öelda; et ta seda
teeb, selles ei ole kahtlust. Nietzsche ootas, oma ulmas nähtud uue
aristokraatia põhjendamise eesmärgil, sotsialistlike konvulsioonide
ajastut ja seda me praegu läbi elame... Aga seda ainult möödaminnes.
Jäägem põhimõtteliselt tõese juurde, mida
Ida tarkus kätkeb ning valgustagem sellest lähtudes omaenda teed.
Meie viimase tunnetuse saab
sõnastada ka nõnda: igaühel on õigus ainult sellele,
milleks ta on küps seesmiselt; sarnaseid sihte saavad järgida
ainult sarnased. Kuna Tarkuse Kooli ideaalkoht on puhta mõtte riigis,
igast erikujust sõltumatult, siis peab dharmamõte oma kasvatustegevuses
pääsema kehtivusele oma teravaimas väljendumises; sest ainult
nõnda suudab ta näidata teed kõrgemasse seisundisse,
mille ajalugu on kunagi varem kindlaks määranud. Halastamatult,
enesearmastust ja edevust vähimalgi määral arvestamata vaetakse
kõiki taotlusi igakordse inimese taseme ja väärtuse najal.
Iga õpilase kohuseks kujuneb kõigepealt oma tõelise
seisundi otsekohene tunnistamine, koos kõigijäreldustega, mis
tulenevad sellest võimaliku kõrgema hariduse jaoks. Ja siis
tuleb neil oletamatud erinevused üksteise vahel kehtima jätta.
Sama vähe kui on võimalik välja õpetada idioot
geeniuseks, ebamusikaalne muusikuks, niisama vähe on igaühel
küpsust religioosse või moraalse ülima jaoks. Ka siin
on tegemist kalduvustega, mis kas on või puuduvad, ainult erinevusega,
et eluline igatsus piisava tugevuse korral loob olematu, mis seostub Pascali
lausega: Tu ne me chercherais pas, si tu ne m’avais déja trouvé
/Sa ei otsiks mind, kui sa poleks mind juba leidnud/. Igatsus parema järele
ärkab omakorda ainult tõelise seisundi tunnistamise najal;
ainult säärane, kellel selleks julgust ja ühtlasi igatsuse
jõudu, ainult selline suudab jóuda kaugemale, kui ta oli.
Selles mõttes on tõusva dharma mõõdupuuks olemasolev
energia. Need määrused piiravad nüüd nende hulga, kes
tohivad Tarkuse Koolilt õigusega loota olemise ülendamist siin
esitatud kõrguseni, kitsa ringiga. Eriti kitsas peab ta tunduma
seetõttu, et õpilaste vastuvõtt ei allu ühelegi
välisele piirangule. Kahjuks on inimeste rõhuv enamus haletsusväärse
kaliibnga. Mida sügavamalt õpitakse neid tundma, seda enam
osutuvad argus, pahatahtlus, laiskus, nürimeelsus, isiklik väiklus,
sõltuvus ja üllusetus tüüpilisteks omadusteks, kui
vähe see muidu nende avalik-sotsiaalses käitumises ka ilmneks.
Põhimõtteliselt pole asjalugu ka praegu kuigivõrd
parem kui Gomorra päevil. Vaevalt küll oleks mulle teada grotesksem
kinnitus kui Rousseau oma, et inimene olevat loomult hea. Reeglina osutub
inimene, kui mitte heaks, siis ometi ainult täpselt sel määral
korralikuks, kui teda head eelarvamused seovad seesmiselt ja kasulikud
tõkked väliselt. Kõige löövamalt tõendab
seda tõusikute näide avaraimas tähenduses: üksnes
väga vähesed taluvad soodsamat eluseisundit kui see, millesse
nad olid sündinud. Loomulikult elab igaühes parema idu, ja tüüpiline
kogemus, et kurjategijad arenevad õigetest kergemini pühakuiks,
tõendab, et see, mis põhjustab kurjategija arengu, on just
endale oma halbuse tunnistamine.
Siiski suudavad
kaugele jõuda üksnes need vähesed, kelles elab vastav
igatsus, ja sellest tuleneb võimaluste hierarhia, mis pole vähem
range, kui india kastide oma. Kõigepealt selle tõsiasjaga
tuleb põhimõtteliselt leppida igal tarkuseõpilasel.
Esialgu peab ta niikaugele jõudma, et toob meelel seesmise ohvri,
salaviha tundmata. Kuni ta pole jõudnud sellele esimesele astmele,
ei saa kõrgematele tõusmisest juttugi olla. Meelsus, mis
seda seesmist ohvrit võimaldab, on kristliku alandlikkuse
nüüdisaegne ekvivalent. Aga ohver saab peatselt rikkaliku hüvituse.
Peatselt lõikab säärane, kes ta tõi õiges
vaimus, Krishna arusaadavaks muutunud õpetuse õnnistuse,
nagu see antud Bhagavadgitas: “Parem anda teostus oma, ükskõik
kui alamale, kui kellegi teise ükskõik kui kõrgele dharmale.”
Koos eluvale, argusega iseenda ees, koos illusiooni ja pahatahtlusega kaob
nimelt ühtlasi seesmise edenemise põhitakistus. Ühekorraga
on inimene vaba. Ja siis ta avastab, et ta seesmiselt ei saa taotleda ühtki
konkreetset ideaali, mis asub kaugel tema võimaluste piiridest väljaspool,
et selleni ahvatlevad teda ainult kadedus ja argus. Kui ta on end ise õigesti
tunnetanud, siis on inimene tingimata rahul ka oma astmega, millele jõudmise
suutlus temas parimal juhul on. Niimoodi siis sulab kogu hierarhilise korra
näiline karmus. Sel moel lahustub tema näiline jäikus selleks,
mida religioon, vastandina teenekusest saadule, iseloomustab armu läbi
saaduna. Üha uuesti on kurjategijad muutunud pühakuiks; ristiusk
kindlustab väikestele inimestele aukoha armuriigis; see ei tähenda
muud kui seda, et oma dharma täieliku enda peale võtmise läbi
saavad vabaks jõud, mis kiirendavad seesmise kasvu protsessi imeni.
Taas on selleks india legend, mis kõige ilusamini näitlikustab
tõsiasja tunnetuslikku sisu. Annan ta edasi nõnda, nagu ta
mu mälus elab - vahest on mu vaim Gangese juures ammugi kuuldu salamisi
ümber luuletanud. Jumal Indra rändas läbi metsa. Seal kohtas
ta patukahetsejat, kes pika lihasuretamise ja meditatsiooni tõttu
oli peaaegu ise puutüveks muutunud. See küsis temalt kaeblikult:
“Kui kaua pean veel jätkama, et vabaks saada?” - “Veel kümme
aastat,” vastas jumal - “Tervelt kümme aastat?” õhkas too.
Kui ta nüüd niimoodi oli kaevanud, vajus ta põrgusse.
Rändu jätkates kohtas jumal Indra väiksema vaimsusega patukahetsejat,
kes lootis endale pääsemist seeläbi, et ta lakkamatult tantsis
puu ümber. Jumalat nähes ta küsis: “Kui kaua peaksin veel
jätkama, et saavutada nirvaana?” “Noh, sinu puhul peaks minema veel
sada tuhat aastat,” muigas taevane. - “Ainult sada tuhat aastat!” rõkatas
patukahetseja. Aga niipea kui see rõõmuhõise oli temast
vallandunud, läks ta pääsenuna taevasse.
Edasijõudmist seega on; on teid, mille kaudu
kõrgemaks arendada mitte ainult oskamist, vaid ka olemist, muuta
see sügavama mõtte väljendusvahendiks. Idale on nad tuntud
ürgaegadest peale. Ja sääraseid teid pole mitte ainult indiviidi,
vaid ka ühisuse jaoks. Siinkohal nüüd ei paku seni saavutamatut
eeskuju mitte India, vaid Hiina. Nagu nüüdisaegne Lääs
on loonud senise kõrgeima oskamiskultuuri, nõnda Vana-Hiina
seni kõrgeima üldise olemiskultuuri. Määrab ju selles
vaim teda veel praegugi. Ikka veel haarab ta iga õistmisvõimelist,
kes on pikemat aega Hiinas viibinud. Kes hindamisel lähtub sealseist,
mõistagi väga ebarahuldavaiks muutunud väliseist tõsiasjust,
toimib pinnaliselt. Küll tulevad Keskriigis kõik rutiini puudused
ilmsiks iseäranis silmatorkavalt, küll on rahva konservatiivne
põhikalduvus viinud ainulaadse tardumiseni, mis nüüd omakorda
eriti radikaalselt laguneb - sellegipoolest mõjub hiina elu veel
tänapäevalgi sügavamalt kui mistahes teine, tänapäevalgi
veel on tal eluline tagapõhi, mis meie omal puudub. Millest säärane
eriseisund? - See tuleneb vaid kogu hiina ühiselu kandvast äratundmisest,
et kes väliseid olusid tahab parandada, peab alustama inimese siseelust.
Sellal kui nüüdisaegne Lääs usub, et ta elu saab paremaks
muuta välispoolelt, tunnistas Hiina kuni oma revolutsioonini vaieldamatu
tõena, et inimmaailm on tingitud seesmiselt, et iga ajalooline nähtumus
lihtsalt sõltub olemisest. Täiuslikud inimesed suudavad elu
ilusaks kujundada halvimate korralduste abil, ebatäiuslikud ei suuda
ka parimate abil. Kõik ideaalid peaksid kõigepealt saama
seesmise teostuse. Kas pole nõnda? Just tänapäeval viib
iga lihtsalt abstraktne ideoloogia end ad absurdum. Kui maailm peab saama
kommunistlikuks, siis peavad inimesed olema eelnevalt ingliteks muutunud
- vastasel korral, nagu tõendab kibe kogemus, väline lähenemine
ideaalile halvendab tegelikkust, selle asemel et teda paremaks teha; kui
maailm peab muutuma rahumeelseks, siis peavad ta elanikud sõjast
kõrgemale tõusma kõigepealt seesmiselt - kui desarmeerimine
tuleneb argusest või kaastundest, siis viib ta viimaste ülevõimuni,
rääkimata sellest, et ta suurendab relvastatuks jäänute
röövimishimu. Kes mõistab hukka rünnaku, peab samaaegselt
hukka mõistma põgenemise, kuna see karastab paratamatult
vaenlase julgust, nii et teisel poolel jätkab kõrgendatud määral
kasvamist see, mis esimesel ära salati. Alles sellel, kes on valmis
rahu eest surema, on õigus olla patsifistina parem kui militaristina.
Missugused on inimesed, sellisena ilmub maailm. Paljad teooriad ei muuda
tema puhul midagi, kuid iga elamus-tegelikkus loob pikapeale välise
vaste. Niisamuti ei kaota tõendid ja kaalutlused maailmast sõjahulluse
läbi sünnitatud vihamoodustusi: viimase puhul pole tegemist vähem
reaalsete jõududega kui mistahes nähtavate elusolendite puhul;
ükskord nad surevad välja ja nende väljasuremist saab kiirendada;
niikaua kui nad elavad, toimivad nad edasi. Missugused on inimesed, sellisena
ilmub maailm, küll mitte otsekohe, kuid seda kindlamini ajapikku;
reeglina kajastab tänane maailm truult üleeilse elulisuse laadi.
Tänu hiinlastele omasele hierarhiakalduvusele ja nende erilisele loodusfilosoofiale
saab see sügav arusaam Keskriigis, kui meie tõekspidamisist
lähtuda, sageli groteskse väljenduse. Kui valitseja on oma isiku
korda teinud, nii seal arvatakse, siis hakkab ka vihma sadama õigeaegselt.
Ent pole tähtis, missugusel määral väljendus meid rahuldab,
kui ta võimaldab mõtte realiseerimise hiinlastele, kuid seda
on ta teinud. Põhiseisukoht, et olemine tingib nähtumuse, mitte
ümberpöördult, on konfutsiaanliku grandioosse süsteemi
alus, mis üle kahe tuhande aasta on seni harmooniliseks kooseluks
ühendanud tänaseni suurima inimhulga; ta on hingeks väliselt
arvustatavale õpetusele, et moraalsus tähendab maailma põhijõudu.
Sest moraalsust ei mõisteta Hiinas mitte välise kohusetäitmisena,
vaid täiuslikult mõttekohase olemise väljendusena. Selles
suhtes mõistetakse teda sügavamini kui kusagil mujal. Sügavam
mõistmine aga - vastavalt meie varasemale äratundmisele, et
mõte ja väljendus on korrelaadid - on loonud parema tegelikkuse,
kui me seda tunneme.
Sellal kui moralism ja kohusekultus on Euroopas
mõjunud mehhaniseerivalt, on nende hiina ekvivalent, vastupidi,
muutnud kogu valitsemisaparaadi ennekuulmatul määral ülearuseks.
Konfutsius õpetas: riik suudab püsida sõjaväeta,
riik suudab püsida küllaldase toiduta, usalduseta ei suuda.
Nii tungis ta pilk sügavamale kui meie riigifilosoofide oma ja just
sellepärast on ta rajanud kestvamat. Sest usaldus on tõepoolest
ainus täiesti reaalne side, mis inimesi otseselt või kaudselt
koos hoiab. Just meie aeg teeb selle eriti selgeks, kuna ta lagunemisprotsess
paljastab juured. Kõikjal, kus juhid on kaotanud usalduse, on nende
lugu läbi, ükskõik missugune masinavärk neid näilikult
kandis või kannab; teisipidi kuulub Leninile, kes on valitud riigikäsituse
alusel, mis ehtsat valitsejavõimu üldse ei tunnista, de facto
suurem võimutäius, kui see eales on kuulunud ühelegi tsaarile.
Usaldus tähendab ühiselus sedasama, mida raskus surnud kehade
maailmas: ta on ühiselu püsimise conditio sine qua non. Nii põhinevad
ka vahetuskursid, jah, lõppeks koguni kuldvaluuta ise üksnes
temal. - Kuna Hiina seda teab, kuna ta selle põhitunnetuse alusel
on aastatuhandete jooksul kujundanud oma välist elu, siis vajab ta
palju kasinamat masinavärki kui meie; seesama käib Inglismaa
kohta kontinentaalse Euroopaga võrreldes ja samadel põhjustel.
Just sellepärast osutub põhimõtteliselt ebamehhaaniline
inimese üle otsustamine Hiinas praktiliselt otstarbekaks. Nüüdisaegses
Läänes ei päri keegi seesmise väärtuse järele;
otsustavad rikkus, arv, oskus, parteiline kuuluvus, maailmavaade ja klass,
kuidas kunagi. Konfutsius seevastu õpetas: “Õilis pole
tarberiist.” Ja edasi: “Üllas inimene suudab seeläbi,
et elab lihtsa tõesuse ja tõsiduse vaimus, maailmale rahu
tuua.” Inimese tegevusel on tähtsust palju vähem kui
tema paljal olemisel; selle väärtust mõõdetavat
ometigi olemise väärtuse najal. Sest olemine kui selline toimivat
vahetult nagu iga jõud omal tasandil; ta toimivat iseenesestja endastmõistetavalt,
ilma et selleks midagi tehtaks. Nii olevat keiser Sun ainult juuresolevana
istunud, pea lõuna poole, ja valitses täiuslik harmoonia. Ärgu
saadagu siinkohai hiina targast valesti aru: viimases lauses pole rõhk
sellel, et Sun mitte midagi ei teinud, vaid et tema olemasolu tähendas
enamat kui kogu ta tegevus; tema kõrgem olemine oli see, mis andis
mõtte ja suuna mitte ainult ta enda, vaid ka tema alamate tegevusele.
Selles suhtes esitab Sun ka suurima oskuse ideaali: ainult oskus, mille
täielikult hingestab olemine, toimib produktiivselt. Sellepärast
otsustab lõpuks ka tehnilistel aladel juhtija isiksus kui selline;
vastavalt nende kvaliteedile osutub käitis hingestatuks nii- või
teistmoodi.
Isiksuse pelk mõju
on nimelt tähtsaim liikumapanev jõud. Niisamuti ei tohi vääriti
mõista hiina õpetust tegevusetusest: just see annab teraviku
olemise produktiivsusealase ülemvõimu teooriale. Konfutsius
õpetas: “Võitmaks maailma, peab olema vaba toimekusest.”
Mõeldagu tohutule ja seejuures heale tööle, mida täiesti
tulemusetult on teinud viimaste aastakümnete poliitiline Saksamaa
ja otsekohe saab selgeks, mida hiina tark silmas peab: iga tulemus sõltub
mõttekohasest sihiseadest. See aga otsustatakse olemuskihi sügavas
vaikuses, mille piires erilise tegevuse küsimust ei kerki. Kui viimsena-otsustav
inimene on mõistnud probleemi nurga lõikepunktis, siis alles
funktsioneerib tehnilisus tulemuslikult ja mõttekalt. Nii ei jutlusta
hiina tarkus õigesti mõistetuna muud kui elu, mis lähtub
sügavamalt teadvusetasandilt kui see reeglikohaselt on omane Läänele;
nende riigiõpetused on välja antud keele neljanda korruse tasandilt.
Sellele vastavalt teisiti peavad nad kõlama, sellele vastavalt teistsugune
tähendus on nähtumusil, mida nad väliselt põhjustavad.
Nii tähendab hiina rahumeelsus midagi sootuks muud kui meie patsifism.
Selle tõelist mõtet lasevad kõige paremini mõista
kahe ütluse koordinaadid, millest esimene pärineb Konfutsiuselt,
teine Lao-zi’lt. Esmalt nimetatu õpetas: väärõpetuse
ründamine teeb ainult kahju; teine tunnistas põhimõtet:
toimida tülitsemata. Antud juhul pole tegemist millegi muu kui filosoofilisema
ja ühtaegu riigimehelikult mõistetud Kristuse õpetusega,
mille kohaselt kurjale ei pea vastu panema. Mispärast mitte? Sellepärast,
et vastupanu läbi teda tugevdatakse. Kindlasti pole see õige
empiirilisel tasandil; viimase puhul on ainult üks kurja ületamise
tee, nimelt selle vastu võidelda. Aga tõeliselt ületatav
kurjus sellel tasandil ei ole. “Kui vihavaenule vastab vihavaen,”
küsis Budhha, “millal siis vihavaen lõpule jõuab?”
Ja selle läbi mitte ainult ei soodustata kurja, nii et ta üle
kandudes lõpuni elab; vägivallaprintsiip iseenesest on kuri,
tema paratamatus maailmaökonoomias ei muuda seejuures vähimatki,
samuti tõsiasi, et teda saab ülimat, parimat teenima panna.
Selles suhtes võib öelda, et tüli tasandil on halb paratamatult
tugevam kui hea; selles oleks keskaegse õpetuse, mille kohaselt
kurat on selle maailma vürst, tõeline mõte. Järgnevalt
ilmneb siit, et säärane, kes üldse tülini laskub, tugevdab
selle läbi kurja; vägivallaprintsiipi iseenesest soodustatakse,
ükskõik kelle teenistuses ta on. Sõjas võidutsenu
muutub militaristlikuks, lüüasaanu ihkab revanshi. Halvad rakendatud
vahendid mõjuvad edaspidi rakendajale tagasi. Vähe sellest:
rünnatu jõud, kuni ta pole hävitatud, osutub rünnaku
läbi kasvanuks. Kõigepealt ta pinguldub, et end kaitsta, siis
kasvab talle seeläbi sõpru ja liitlasi, kelle meelsus muutub
edasises võitluses kindlamaks, massid astuvad välja, ja kuna
võimalikke arvamusi on alati palju, siis on pooldajaskond kindlustatud
igale julgele, kellega avalikkus üldse tegeleb. Seepärast kannavad
avalikus elus osalejad iga rünnaku aktivasse.
Kui nüüd sellega on nõnda, ja
sellega on nõnda, siis suurendab tüli igal juhul halbuse summat,
ükskõik, kes võidab. Siis pole halbuse ületamine
võitlusega iseenesest üldse saavutatav. See õnnestub
ainult teisi viise kasutades. Viimaste äratundmiseni omakorda viib
kõige kiiremini praktiliste kogemuste läbimõtlemine,
millest siin tulevad esijoones arvesse kaks: esimene on, et ainus äraproovitud
rünnakutega hakkama saamise viis seisneb nende ignoreerimises; teine,
et see, mis sõjas või tülis toob lõppvõidu
(brutaal-materiaalne jagusaamine ei tähenda seda kunagi), on muu,
mitte vägivald iseenesest: moraalne või vaimne jõud,
mida kasutatakse. Nüüd, sääraste olude korral tähendab
see kindlasti ainsana õiget, kui tülist, kus aga iganes otstarbekas,
loobuda ja tema asemel toda “muud” viljeleda. Just seda peab silmas Lao-zi
oma põhimõttega: toimida tülitsemata. Konkreetselt
hea ja konkreetselt halva puhul on tegemist reaalselt eluliste jõududega,
mida me sellistena peame ka kohtlema. Mis on külvatud, viljeldud ja
vitaliseeritud, see kasvab; esmajoones kehtib see kurjuse tegutsemise puhul.
Kuid niisama käib see ka hea kohta; seda tuleb hooldada, selgitamata
vahekordi tolle vaenulikuga. Võita suudab ta üksnes seeläbi,
et ta kasvab iseseisvalt säärase jõuni (sellal kui kuri
samaaegselt jõu alatoitumise tõttu nõnda palju kaotab),
et loomulik ülekaal ilmub hea poolele; ainult nõnda, vastavuses
Jeesuse samamõttelise õpetusega, saab hea lõpuks kurjast
võitu. Sellele kaalutlusele tuginedes pole ükski pühak
oma jüngreile soovitanud end ennatlikult kiusatusele avada, samuti
hoitakse lapsi halbade mõjude eest. Kordan: on tugevad kurjuse jõud
kord juba tegevad, siis tuleb neid võimalust mööda võitlusega
nõrgendada. Tüli tasandil, kui sellele kord asutud, tähendab
järeleandlikkus ainult nõrkust. Kuid kurja võita sellel
tasandil ei saa. Seepärast tuleb vältida tüli, kus see iganes
võimalik. Kõikidest riikidest on rünnakute suhtes põhimõtteliselt
suurimas kindluses need, kelle puhul kaheldamatu enesekaitsetahte avaldudes
näib ründamise kavatsus välistatud, kuna nad ei relvastu
rohkem kui kaitsmine tingimata nõuab. Relvastuse suurendamine mõjub
alati ründekavatsusena, ükskõik, mida asjaosaline silmas
peab, ja ajapikku ta selleks ka muutub, kuna esilekutsutud muljel on tagasimõju,
mis ükskord viib vältimatult veendumuseni, et parim kaitse on
just rünnak.
Seepärast viib juba
piisavalt arendatud puhtpraktiline kaalutlus Jeesuse veendumuseni, et ajapikku
on maine riik tasaste päralt. Kuid selle tegelik põhjus asub
sügavamal. Hoiakuks, mis välistab ründamise kavatsuse, on
võimeline ainult see, kes on seesmiselt tülist kõrgemal.
Kelle kohta öeldu käib, ainult see on säärane ka väliselt;
siis aga pole ta väliselt selline mitte ainult tähenduses, et
ta ise enam ei ründa, vaid selleski, et teda enam ei rünnata:
sõjalisest on tema dharma muutunud brahmaanlikuks. (Et ta antipood
teda jälitab ja siis ka kergesti hävitab, seostub muuga: paratamatult
traagilise vastuoluga valguse ja pimeduse vahel ning maise kurjuse loomuliku
ülekaaluga; siin esitatud tõde ei muuda see vähimalgi
määral. Eelmainitu ilmub alles siis, kui tasane ületab inimseisundi
nõnda kõrgelt, et tema olemasolu loob uue vaenuliku pingestatuse.)
Nüüd mõjutab ta elu teisest, sügavamast vaimukihist
ja sellele vastavalt lähtuvad temast ka teistsugused jõud.
Kui Jeesus vasaku põse ette pööras, siis ei andnud ta
mitte aralt järele, vaid tõi võitlusse jõu, mis
oli üle vastaste omast. Niisamuti tunneb igaüks, et kui kveekerid,
need vaimulikus mõttes edasijõudnuimad läänemaalaste
hulgas, keelduvad sõjaväeteenistusest, siis ei sünni see
mitte argusest: nende puhul hea on juba kujast võitu saanud, mida
tõendab juba nende imeliselt õnnistusrikas mõju. Kui
nüüd hea kõikide inimeste juures saab kestva hoolduse
kurja võimalikult suure eiramise saatel, siis muutub pahaloomuline
tüli hinges valitseva jõudude vahekorra tõttu lõpuks
võimatuks. Nagu tülid auasjus tulevad ette seda harvemini,
mida paremini inimesed endastmõistetavusega käituvad, nagu
normaalsetes oludes ei tohiks ükski solvang aset leida seal, kus solvaja
ipso facto osutus autuks, nii võiks sõda piisava seesmise
harituse korral peaaegu täiesti kaduda. Aga mõistagi ainult
selle tingimuse korral. See on nüüd (või oli) kõikidest
rahvastest täitumisele kõige lähemal hiinlaste juures.
Selles on nende rahumeelsuse tähendus. Hiinlased on (või olid)
seesmiselt meist kaugemal. Nii on eetiline edenemine üldse realiseeritav
ainult sel viisil, et hea kasvab iseseisvalt oma vahekordi kujaga klaarimata.
See käib niihästi rahvaste kui ka üksikisikute kohta. Kindlasti
saab ta täieliku äraproovituse, karastuse ja arenduse alles hilisemas
võitluses, kuid kõigepealt peab ta sugenema; siis on tema
lõppvõit ka kindel; siin oleks meil leitud sügavam sõnastus
eilsele äratundmisele, et poliitilises elus tuleb teha vahet käibe
ja puhaskasumi vahel ning et tuleviku ehitajad ei tohi laskuda tänase
päevavõitluseni. Siin oleks meil vastanduv paarik tõele,
et kurat valitseb seda maailma seadusliku vürstina, samuti kõikide
müütide mõte, mis tõotavad hea lõppvõitu
viimselpäeval. Kui tüli tasandil on halb paratamatult tugevam
heast, siis olemise tasandil kehtib vastupidine. Sellel asudes pole tüli
üldse võimalik, üks kahest: kas ollakse või ei
olda. Olemine iseenesest ja puhtal kujul on positiivne, absoluutne, iseendal
põhinev. Hea olemise korral see suhe potentseerub, kuna heagi tähendab
tingimatut, eesmärgitult laiali valguvat, igasugusest lõhestatusest
algusest peale üle olevat. Kuid nendel asjaoludel peab hea olemine
kurjast paratamatult üle olema, kuna kuri elab ainult tülist
ja seepärast ta ei suuda olemise tasandil iseseisvalt eksisteerida.
Selles suhtes pole absoluutne olemine talle kunagi omane. Seepärast
püsib hea jõurikka olemise korral lõppude lõpuks
konkurentsitult. Päevavõitluse tasandil see olu, vastavuses
eelnenuga, ei saa avalduda, seal, vastupidi, peab kuri võitma. Sealpool
viimast aga ilmneb hea tugevam võim ka ajalooliselt, kuna kuri peab
teenima üha sügavamat mõtet. Nii osutus Kristus Rooma
riigist vägevamaks. Nii on jätkuvalt kõrgemad ideaalid
need, mille eest kuri iseenesest on pidanud võitlema, või
siis nad võiksid seda siiski olla. Tõepoolest on maailma
suhtes nõrgad nendeks, kelles ajapikku kehastub tugevaim võim,
eeldusel, et nõrkuse taga on teistsugune, metafüüsiline
jõud. Selles on Lao-zi kummaliselt kõlava õpetuse
mõte, et nõrgad on tugevamad tugevaist, pehmed kindlamad
kõvadest ja voolavad vastupidavamad kindlapiirilistest. Positiivne
peab omakorda sugenema, see aga, veel kord, on üksnes siis võimalik,
kui ta ei lasku tüli kui selliseni, s.t. kui ta ei soostu diskussiooniga,
ükskõik millega ta muidu tegeleks. Sellest tuleneb - et kiirkorras
heita välkvalgust vaimsetele vahekordadele - kõikide loovate
vaimude vastumeelsus diskussiooni suhtes.
Hiinas on hea
sugenenud iseseisvalt, tänu sügavate vaimude imeliselt praktilisele
pilgule, kes on määranud ta ajalugu. Algusest peale on need hiina
elu ankurdanud mõttesügavuses, mida ükski Lääne
rahvas pole seni tundnud. Nii tuleb seal kogu elu kirjatähtedest,
et meie äraproovitud pilti taas kasutada, esile sügavam mõte
kui Euroopas seni. Seepärast, mitte väliseil põhjusil,
olid just Hiina alamkihid kõrgeima kultuuri seisundis; seepärast
on sealseile harituile reeglina omane mõttemõistmise sügavus,
mis meie juures kuulub üksnes haruldastele geeniustele. Normikohaselt
elab kogu Hiina neljandal keelekorrusel. Seal saadakse pikemata aru (ning
tegutsetakse vastavalt), mida õpetab Lao-zi: “Kes kõik
selge pilguga läbistab, võib rahumeeli teadmiseta jääda.”
Tähtis on mõtte mõistmine, mitte erialased teadmised;
tarvilikke spetsialiste saab palgata kõikjal, kus neid vaja. Kes
on võimeline mõistma mõtet, tunneb iga kord intuitiivselt
ära, missuguseid spetsialiste tarvis ja mismoodi neid rakendada. Kuid
ainult tema suudab nendele kätte näidata eesmärgi. Kogu
hiina riigitarkus lähtub sellest äratundmisest; mitte ainult,
et juhtimine on tähtsaim, vaid mida see tähendab. Et meil pole
juhte, kuna me viimatist ei tea, seda olen näidanud mujal. Juhi meist
väljaspool tunneme ära niisama vähe, nagu juhtivuse meis.
Selle punkti kohta on üks nüüdisaegne hiinlane, Ku Hung-Ming,
ütelnud kuuldavõtuväärselt (Vox Clamantis,
Leipzig 1921, Ik. 24): “On kolm anarhia staadiumi või astet.
Esimene aste on, kui mingil maal pole tõeliselt võimekat,
head kuningat. Teine aste on, kui rahvas mingil maal avalikult või
endamisi kuninglikku võimu ei usu. Kolmas ja halvim aste on saavutatud
siis, kui rahvas mingil maal, piirdumata kuningliku valitsejavõimu
mitteuskumisega ei usu isegi mitte kuninglikkust - siis, kui ta üldse
kaotab võime tunda ära kuninglikkust või inimlikku väärtust
inimeses. Mulle näib, et Euroopa ja Ameerika lähenevad kiiresti
sellele viimasele ja anarhia halvimale staadiumile.” Ka sellest
ütlusest kõlab hiina põhimotiiv, et kõik otsustab
isikuline ülekaal; selle najal õnnestub kõik, selleta
mitte midagi. Subalternsus kuulub tingimatule ületamisele. Seepärast
suutis juba Lao-zi otsekui endastmõistetavalt ennetada uusima moraalikriitika
tulemusi. Ta õpetas: “Suur mõte hüljati, nii ilmusid
kõlblus ja kohustus.” Väline side on tõepoolest
tarvilik ainult seal, kus seesmine pide puudub. Kes iga asja mõtet
täielikult mõistis ja sellele vastavalt elas, säärase
jaoks moraalseid küsimusi enam ei kerkinud, ja ometi rahuldab pilt,
mille esitab ta elu, kõrgema kõlbluse nõudeid. Mispärast
siis öeldakse, et moraalsus olevat alati endastmõistetav? Sellepärast,
et ta kuulub poolenisti veel loodusliku korra alla, see tähendab grammatika,
mitte mõtte regiooni. Üldse piiritlevad moraaliseadused võimalikku
tulusat kooselu, nad defineerivad miinimumi. Sellepärast on nende
järgimine esiteks hädavajalik, teiseks endastmõistetav,
kolmandaks aga pole see enam viimne instants iga säärase jaoks,
kes on mõistnud mõtet. Nii tohib suur luuletaja erandkorras
keele kallal vägivalda rakendada. Kõige tähtsam on tõepoolest
seesmise inimese kõrgem haritus ja süvendumine. Ainult siis
ja niikaua, kui määravad üliväärtuslikud, tõuseb
koguseisund kõrgemale. Üliväärtuslikud on alati need,
kes esitavad mõttemõistmise ja -teostuse ülima astme.
See aste osutub alati äärmiselt erinevaks, parajasti elavate
isiksuste mõõtu mööda. Seepärast pole maailm
parem, kui ta on. Seepärast inimsusenivoo kerkib ja alaneb vastavalt
mõjudele, mis rahvaid määravad.
Mõtte mõistmisele, mis, nagu me
varem juba tõdesime, tähendab olemise ülendamise ainsat
osutatavat teed, juhatab otseselt kogu Ida kasvatus. Selles osas pole Hiina
ainuline. Indias peab tark nimedest ja vormist kõrgemal seisma.
Jaapani riigimehed käivad veel tänapäevalgi meeleldi läbi
zeni-munkade koolist. Ainult mõttemõistmise ja -ellukehastamise
sihist lähtudes saab oimata kogu Ida traditsionalismi, meile nii võõrast,
sealse nooruse ennekuulmatult kauast koolitamist samade raamatute alusel;
aastate kaupa mediteeritakse seal samu õpetusi.
Selle mõtet selgitab
järgnev Konfutsiuse seletus iseäranis hästi: “Kes
püüeldes vaeva ei näe, seda ma edasi ei aita; kes väljenduse
nimel ei heitle, sellele ma teda ei ava; kellele nurga kätte näitan,
tema aga ei oska seda ülejäänud kolmele üle kanda,
säärasele ma ei korda.” (Veel suuremat vastutulelikkuse
puudust, nagu pärimus räägib, ilmutasid india rishid.) Tal
oli täiesti õigus; igaüks, kes hoolib oma õpilastest,
peaks toimima nõndasamuti. Tähtis pole ju teadmine, vaid mõistmine
ning see saavutatakse ainuüksi omapoolse loova tööga. Siin
on meil võimalus esitada sügavamini üks eilseist tõdemusist
konkreetse, meid köitva küsimuse suhtes. Mõtte mõistmine
on alati mõtte andmine; mõtte dimensioon suundub seest väljapoole.
Seepärast suhtub teadmine mõistmisesse õieti nagu loodus
vaimu. Esimeseni jõutakse väljast sissepoole tungides, teise
puhul toimub see loominguliselt vastupidises suunas. Seda arvestades ei
saa üks oma otsust teisele kuidagi ette kirjutada. Võib kõike
mõista, taipamata samas vähimatki. Just selleni on enamuse
viinud meie teadmiste varumist taotlev kasvatus. Pole vist olnud ühtki
inimkooslust, kes mõistaks nõnda vähe nagu tänapäevane
paljuteadev inimsugu. Idas seevastu tehakse noorurile selgeks õige
vähe teabeainet, kuid seda peab ta mõistma; ja kui ta niimoodi
ka vähest tõeliselt on mõistnud, siis on ta üle
igast tühipaljast paljuteadjast. Küllap ei saa kahtlust olla
selles, et Ida eesmärk on antud juhul absoluutselt ülem. Seepärast
on ta meetodid ülimalt kuuldavõtuväärt. Kuna mõistmise
võimaldab ainuüksi loominguline töö, siis mängib
aeg seejuures ilmselt olulisemat osa kui palja teadmiste kogumise puhul;
antud juhul on tegemist orgaanilise kasvuga. Andekus võib seda kürendada,
ümberpöördult suudab aeg andekust teatud astmeni asendada,
nagu tõendab vanaduse reeglipärane tarkus. Seepärast on
Idas õpetaja peaülesandeks, nagu Konfutsiuse tsiteeritud ütlus
iseäranis selgesti näitab, mitte midagi ütelda või
teha, mis lõdvendab isiklikku pingutust. Järgnevalt on välisele
teadmisele vastanduva isikliku mõistmise edendamise teenistuses
indialaste omapäraselt aforistlik suutrastiil, mis nõuab lugejapoolset
kommentaari; selle teenistuses on hiina väljendusviisi ennekuulmatu
lühidus. Ei seletata, et mõistetaks. Meie oleme seni toiminud
ümberpöördult. Ja ometi peaks arusaamatu üha uuesti
tõendamist leidnud toime aegamisi ka meile, õhtumaalasile,
näitama teed parema arusaamani. Kahtlemata on mrs. Baker-Eddy ülimalt
ebaseeditav raamat vallandanud rohkem jõude kui mistahes õpetlasesodi.
Loomulikult põhineb arusaamatuse veetlus enamasti imedeusul; selle
tugev toime seevastu muul: arusaamatu kehutab mõistmise soovi ja
see viib ajapikku loodusliku paratamatusega mõistmiseni. Nii saab
täiesti mõttetu kaudu mõtteni jõuda; tänu
sellele asjaolule õpitakse kokaraamatu mediteeriva lektüüriga
rohkem kui Goethe “Fausti” tavapärasel viisil harrastatava lugemisega.
Keel iseenesest on sedavõrd geniaalne, et paljas süvenemine
sõnadesse viib sügava tunnetuseni, nagu seda tõendab
(loomulikult enamasti arusaamatult, võluvormelite tõlgendusist
johtuv) kõikide religioonide kogemus. Mõistmine tekib ju
ainult isikliku pingutuse vahendusel. Seda arvestades pole lõppeks
ilmselt tähtsust tõestamisel, kuna see muudab pingutuse liigseks.
Tõestust järgimaks pole peaaegu üldse tarvis kontsentratsioonigi
- ennast usaldatakse paljalt loogilise kallaku hoolde. Teiselt poolt pole
kunagi võimalik tõestada rohkem, kui oli arusaadav selletagi.
Ükski tõestus ei vii kaugemale kui evidentsini, ja kui on õige,
et iga tõde, kuivõrd ta on loogiline, peab olema tõestatav,
siis suudab intuitsioon teda põhimõtteliselt iga kord ka
vahetult mõista. Koosnägemise võime sõltub süvendumisastmest;
mida sügavamalt keegi juurdub vaimus, seda rohkem ta vahetult teab
ja tunnetab. Nii me jõuame näiliselt paradoksaalse tulemuseni,
et meie läänelik kõige-tõestamise-tahe edendab
küll teadust, kuid inimese teeb see pinnaliseks; selle mehhaaniline
iseloom annab sügavamale isemõtlemisele liigsuse ilme. Just
sellepärast on meie kultuur muutunud endale-kergeks-tegemise kultuuriks;
tänapäevase massidevalitsuse innustusel muutub ta selleks nii
väga, et igasugust kõrgemat vaimsust ähvardab allakäik.
Lõpuks võib veel olla ainult teadmine, mitte mingit mõistmist.
Sellele tuleb vastu töötada. Endale-kergeks-tegemise
kultuurile tuleb kontrapunktiliselt vastu seada endale-seda-raskemaks-tegemise
kultuur. Ainult need, kes teevad ettevõtmise endale ülimalt
vaevaliseks, sooritavad käesoleva allakäiguaja examen rigorsum’i,
tulles arvesse uusehituse rakukestena. Siin me siis oleksime oma isikliku
ülesande juurde tagasi jõudnud. Just selle jaoks, mida me hädasti
vajame, sügavamaks muutumise, teadmise mõistmisega läbistamise
jaoks, tunneb Ida eeskujuandvat teed. Seepärast omandab Tarkuse Kool
ainult selles suhtes idaliku, mitte lääneliku iseloomu. Siin
tuleb, asja olemust mööda, esitada ebaproportsionaalselt kõrgemaid
nõudeid kui kusagil mujal. Just kõrgemais nõudmisis
kui selliseis saab olema tema põhiülesanne, mis on ju pigem
eetiline kui intellektuaalne. Kuid vaatamata sellele tee idalikule orientatsioonile
tähendab ta eesmärk midagi lausa-läänelikku; seda ütlen
veel kord, et oma suutmist mööda ennetada hilisemaid arusaamatusi,
mis kindlasti ei jää ilmumata. Ta eesmärk on lausa läänelik
just ja iseäranis selles suhtes, et rõhk asetatakse isiklikule,
kuna see peab toimuma määral, mida Ida ei tunne. Vaba isiksus
meie mõttes ei tunne Ida tarkust. Viimane sai oma lõpliku
kuju ajal, mil tüüp valitses isikut veel täiesti. Vaba inimene,
kelle too tarkus kujundab, on mõistagi metafüüsiliselt
vaba, kuid mitte ainuliselt individuaalse väljenduse tähenduses.
Sellest siis tuleneb põhjapanev erinevus Ida koolide ja meie oma
vahel, mitte ainult lõppsihi, vaid ka tee suhtes. Et seda erinevust
käesoleva vaatluse lõpetusena põhimõttelise näite
varal selgeks teha, tahaksin Ida õppemeetodit võrrelda viisiga,
mida õpetan lugemisel rakendama mina. Konfutsiaan süüvib
oma õpetaja teostesse, kuni too on ta täielikult oma võimusesse
võtnud. Loomulikult peab ka iga läänemaalane kõigepealt
selles mõttes lugema õppima, et tarvilikud mõistmisorganid
üldse tekiksid. On aga keegi niikaugel, siis ma ütlen talle:
mida lähevad teile korda teiste mõtted? Teie tahate ometi oma
tõde leida. Loomulikult lugege neid, kuid lugege nende kaudu. Kui
raamat teid huvitab, ärge esitage küsimust, mida peab kirjutaja
silmas, mitte ka, kuidas teie sellesse suhtute - seisukohta võttes
te ainult kinnistate end oma lugemisaegsesse piiratusse - vaid tõlgitsege
oma huvi selle korrespondentsina, mida sisimas arvate, kuid ei suuda veel
välja öelda. Nii tõlgitsete ka loetavat kaheldamatult
õigesti, kuna see, mis leiab elavat vastukaja teie hinges, peab
teie jaoks tähendama midagi isiklikku, mis ta eales ka oleks. Kui
süvenete kellegi teise teosesse kavatsusega leida iseennast, siis
ta muutub teie jaoks eneseteostuse vahendiks. Te ei tohi eales rahulduda
tõega, mis pole muutunud teie isiklikuks arusaamaks. Kui võtate
hoiaku, mida teile siin esitan, siis võite lugeda kõike,
mis teid iganes huvitab: kõik hakkab teid edendama. Siis võite
end rahumeeli usaldada oma huvide loomuliku rotatsiooni hoolde: nende ringkäik
viib paratamatult iseenda juurde tagasi. Siis te ei tarvitse enam
karta ka niinimetatud pinnapealsuse perioode, sest igasugune pinnapealsus
muutub teie silmis sügavuse mõttepildiks. Teatud oludes saab
üks või teine kolmanda pinnapealsusest põhjenduse oma
sügavusele. Sarnaselt tuleb kõik idamaised meetodid meie jaoks
ümber tõlgendada. Sest Ida on, veel kord, kogu oma olemusliku
sügavuse juures väljenduses seotud; seal valitseb veel tüüp,
nagu meie juures keskajal, mitte vaba individuaalsus. Meie tahtmiseks ja
kohuseks aga on kujundada iseseisvaid isiksusi.