ISTUDES STRESSI VASTU


        Parim viis psüühilise pinge maandamiseks on anda kehale regulaarset ühtlast füüsilist koormust, tegeldes näiteks 2-3 korda nädalas sörkjooksuga jms. Alati ei ole see aga kas tervislikel või muudel põhjustel kergesti teostatav. Siis tasub tundma õppida meetodeid, mida võib praktiseerida vaikselt istudes. Sellise meditatsiooni harrastamisel on siiski kasulik meeles pidada, et parim tulemus saadakse koos kehatreeninguga. Meditatsioon kõrvaldab küll maksa energia seiskuse, mis tavaliselt on esmane stressiga seotud energeetiline häire, ent seedefunktsioon (põrn hiina mõistes) võib intensiivse mediteerimise käigus nõrgestuda. Keskendumine alakõhule ja kõhuhingamise juurdekombineerimine aitavad seda probleemi ületada.

        Kirjeldame järgnevalt mõningaid meditatsiooniharjutusi, mis aitavad jagu saada stressist ja sellest tekkinud haigustest. Siinkirjeldatud võtted on kasutusel daoistlikus traditsioonis ning hiina ja tiibeti budismis. Esitatud kujul võivad neid kasutada budistliku traditsiooni järgijad, kuid ka teiste õpetuste poolehoidjad võivad neid praktiseerida, kui vajadusel neid oma tõekspidamistega kohandavad.

        Harjutuste tegemise ajal istutakse traditsiooniliselt maas vaibal või padjakesel ristatud jalgadega, kuid kes ei tunne end seejuures mugavalt, võib harjutust teha toolil või pingil istudes. Kes suudab, võib harjutust teha ka poollootose- või lootoseasendis. Selg sirutatakse välja, kuid välditakse pinget või ebamugavustunnet. Me ei lase ennast oma mõtetest või ümbritsevatest häältest kaasa kiskuda. Tähelepanu keskendatakse dantian’ile ehk "eliksiiriväljale", mis on piirkond kõhul umbes 3 põikisõrme allpool naba. Käed on süles, peopesad ülespoole, parem peopesa vasema peal, pöidlad vastamisi, parem jalg vasemast eespool või selle peal. Hingatakse ühtlaselt, väljahingamine on tavalisest sissehingamisest veidi pikem. Harjutuse kestus võib ulatuda kümnekonnast minutist tunnini; oluline on regulaarne harjutamine. Stressist vabanemist soodustavad järgmised võtted:

        1. Mantra lausumine. Mantrat korratakse rütmiliselt, kas vaikselt või valjusti, aeglaselt või kiiresti, või lauldes. Laialdaselt kasutatakse budistlikke mantraid om mani padme hum (mida hiinapäraselt hääldatakse kas wen-ma-ne-ba-mi-hun või om-ma-ni-pe-me-hun), om ah hum (wen-a-hun), Namo Amitobho jt. Erinevates budistlikes praktikates kasutatakse erinevaid mantraid, mille kordamine alati toimib meelt rahustavalt. Ka kristlikus traditsioonis kasutatav roosipärg annab sama tulemuse.

        2. Hingamine dantian’iga. See on alakõhuhingamine, millest rinnakorv võtab vähe osa, pinguldub ja lõdveneb vaid vahelihas. Hingatakse aeglaselt, sügavalt, pikkamööda ja tugeva pingutuseta. Sissehingamisel võlvub nabapiirkond väljapoole, väljahingamisel tõmbub uuesti sisse (sellest nimetus "vaashingamine"). Harjutuse tegemise ajal võib alakõhus kujustada punast värvust või väikest leeki. Kui lisada juurde ka hingamispausid sissehingamise lõpus, võib kehas tunda meeldivat soojatunnet.

        3. Hingamispausid. Hingatakse sügavalt alakõhuga. Sisse- ja väljahingamise vahepeal hoitakse veidi hinge kinni. Hingamispausi ajal ei suleta kõri (et ei tõuseks rõhk rindkereõõnes), vaid õhk hoitakse kopsudes vahelihase pingul hoidmisega. Väljahingamine võib olla pikem kui sissehingamine ja vastupidi. Hingamise võib aeglustada kuni 3-4 hingamistsüklini minutis.

        4. Siseorganite jälgimine. Istutakse vaikselt maha rahunemiseni. Siis kujustatakse vaimusilmas pilt musta värvi neerudest ja keskendutakse sellele. Võib ette kujutada, kuidas neerud pulseerivad hingamise rütmis - sissehingamisel laienevad ja võtavad vastu puhast energiat, väljahingamisel "tihenevad", saates jalgade kaudu välja haigusliku energia maapõue sügavustesse. Sellist kujutluspilti hoitakse 36 pulsatsiooni vältel. Edasi kujustatakse järgemisi smaragdrohelist maksa, punast südant, kollast põrna ja valgeid kopse. Iga organi puhul loendatakse kiirustamata 36 pulseerivat liikumist.

        5. Hingamise jälgimine. Hingatakse aeglaselt ja rahulikult.  Keskendutakse hingamisele, tunnetatakse, kuidas õhk ninasõõrmetest sisse ja välja voolab. Jälgitakse, millal algab ja lõpeb sissehingamine või väljahingamine, tunnetatakse õhu liikumist hingamisteedes, kujutatakse ette, kuidas õhus olev puhas qi liigub keha sees ja kuidas ta jõuab igasse kehaossa. Algul loendatakse hingetõmbeid harjutusealgusest lõpuni. Kui harjutuse see osa on omandatud, hakatakse sissehingamise lõpus tegema hingamispause ning pööratakse tähelepanu sissehingatava ja väljahingatava qi värvusele. Harjutuse keerulisema variandi puhul jälgime, kuidas sissehingamisel siseneb kehasse valge läbipaistev qi, seejuures lausume mõttes wen (om), higamispausi ajal visualiseerime qi punasena ja tunnetame silpi a (ah), väljahingamise ajal visualiseerime qi orhideesinisena ja lausume mõttes hun (hum). Seda võime teha nii, et kujutame ette umbes poole küünra ehk 16 ristisõrme kaugusel nina ette tekkivat eredat selget valgust. Sissehingamise ajal see valgus siseneb meisse ja liigub mööda keha pikitelge allasuunas. Alla liikudes muutub selge valgus üha punasemaks ning saanud täiesti punaseks, peatub hetkeks dantian piirkonnas. Väljahingamise ajal hakkab valgus muutuma siniseks. Kui valgus on jõudnud umbes poole küünra kaugusele ninast, muutub see ühe hetkega taas selgeks läbipaistvaks valgeks valguseks ning me hingame taas sisse. Kui valguse kujustamine on raske, siis tuleks lihtsalt mõelda sissehingamisel selgele valgusele, hingamispausi ajal allpool naba punasele valgusele ja väljahingamisel sinisele valgusele. Mõne aja pärast võime lisaks keskenduda heli seesmisele vibratsioonile. Sissehingamise ajal tajume seesmiselt silbi OM vibratsiooni, hingepeetuse ajal nabaaluses piirkonnas sügavat A häälikut (silp AH), väljahingamise ajal silpi HUNG. Tajume neid vibratsioone seesmiselt nii kaua, kui see on  meeldiv.

        6. Meditatsioon valgusele. Valgusele mediteerimine on laialt kasutusel ida meditatsioonipraktikas. Erinevatestmeditatsioonipraktikatest, mida võiks integreerida lääne kultuurikeskonda, et tasakaalustada selle hälbeid,sobivad hästi käimismeditatsioon ja meditatsioon valgusele. Varane tegelemine meditatsiooniga võib aidata ära hoida patoloogilise isiksusetüübi teket. India traditsioone järgiv meditatsioon valgusele lastele õpetamiseks on ilmunud eraldi raamatuna.
        Järgnev on Tiibetist pärinev meetod, mida  Eestis on tutvustanud laama TarabTulku. Meditatsiooni objektiks olev valge valgus on universumi puhas energia - armastuse ja kaastunde energia. See on avatuse, ühenduse, harmoonia ja kooskõla energia, mis laseb end tunda ümbruskonnaga ühtsena ning annab turvalisuse ja kaitstuse tunde.
        Meditatsiooni eesmärgiks on ühenduse leidmine universumi armastuse ja kaastunde energiaga. Me kujutame seda ette taevast täitva valge valgusena. Sellest valge valguse pilvest saabub valguskiir, siseneb meisse lagipeast ja tungib kõikjale meie kehas, neeldub meis ning täidab kogu keha - pea, rindkere, kõhu – pealaest jalataldadeni ja jõuab kõikidesse kudedesse luudest nahapinnani. Selle käigus kaob meist kõik negatiivne.  Lõpuks kujutame, kuidas valge valgus läheneb meile järjest, laskub meie juurde, siseneb pealae kaudu meie kehasse ning neeldub lõpuks meie südames rindkere keskpaigas.