SISSEJUHATUS
Igaüks on oma õnne sepp ja iga mees peab oma õnne kaitsma. See lihtne tõdemus on ajendanud eesti mehi aktiivsele kaitsele nii iseseisvas riigis kui mistahes võõrvõimu all. Kui selleks vähegi võimalust on olnud, on ärksamad kodanikud püüdnud luua organiseeritud kaitset kõikvõimalike ohtude vastu. Kõige puhtamal kujul väljendub see kaitsetahe Eesti Kaitseliidus. Kaitseliit, mille deviisiks on “Pro Patria” – “Isamaa eest”, ühendab väga erinevaid inimesi lihttöölistest ja kooliõpilastest kuni valitsusametnike ja riigikogulasteni. Üks ühine soov – kaitsta ennast, oma perekonda, oma maad ja rahvast, on ülem kõigist klassivahedest ja poliitilistest tõekspidamistest.
Kaitseliidu tähtsust Eesti vabariigi loomisel pole võimalik üle hinnata. Tollane Kaitseliit tegutses küll puhtalt rusikaõigusel – polnud ju vastsündinud vabariigil mingeid oma seaduseid. 11. Novembril 1918 kui tuli kokku Ajutine Valitsus, loodi ka Eesti Kaitseliit, mis noort riiki kaitsma asus. Kaitseliit pidas korda Saksa vägede taandumisel, asus raevukalt võitlusse Venest pealetungivate enamlastega, viis läbi mobilisatsiooni, surus maha enamlikud mässukatsed, täitis nii täideviiva- kui kohtuvõimu funktsioone. Kaitseliiduta poleks 24. 02. 1918 väljakuulutatud iseseisvus iialgi realiseerunud.
Kaitseliidu roll taasiseseisvumisel on vähem uuritud ja teadvustatud. Kohe kui nõukogude võimu tekkisid praod, hakati organiseerima võitlussalku, kel peamiselt külmrelvad ja jahipüssid kasutada olid, ent ka siiski märkimisväärne hulk kunagi hoolsalt ära peidetud lahingrelvi. Kaitseliit turvas Eesti Kongressi valimisi ja istungeid. Relvastatud kaitseliitlased tõttasid Toompead kaitsma 1990 maikuus ning valvasid elutähtsaid objekte üle Eesti 1991 aasta Moskva augustiputshi ajal, mil kuulutati taastatuks täielikult iseseisev Eesti Vabariik. Kaitseliit on aidanud kaitsta avalikku korda, toetanud päästeametit ja piirivalvet, abistanud väljaõppes kaitseväge. Kurjakuulutava reputatsiooni tõttu kardavad Kaitseliitu nii kurjategijad kui nõukogude võimu tagasi ihkavad imperialistid. Valdades, kus on palju kaitseliitlasi, kuritegevust peaaegu polegi!
Käesolev referaat annab põgusa ülevaate Kaitseliidu arengust kogu tema olemise vältel ja võimalikest suundumistest tulevikku.
1.
ESIMENE ISESEISVUSPERIOOD
1.1 Kaitseliidu eellugu
Kui Vene riik oma senise isevalitsusliku riigikorraga oli ennast Esimeses Maailmasõjas tühjaks kurnanud ja suur viletsus igal pool maad võttis, puhkes 1917 veebruaris revolutsioon. Mässav mass, mida juhtisid vene proled ja soldatid, vabastas vanglatest kõik kinnipeetavad, sh kriminaalkurjategijad, rüüstas kohtud, politseijaoskonnad, arhiivid. Laustapmist ja röövimist küll ei olnud, kuid politsei ja sandarmeeria likvideerimise tõttu oli oht väga suur. Et avalikku korda kaitsta, moodustati Rahvamiilits, kes tegutses koos bolsheviseerunud sõjaväeosadega. Venemaa Ajutise Valitsuse reformid suutsid alul prolesid ja soldateid rahustada, ent kasvava viletsuse ja sõjalise ebaeduga seotult hakkas rahulolematus taas käärima. Paralleelselt kodanlike omavalitsusasutuste tekkega sigisid enamlikud Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogud ning enamlikud parteid. Ent samaaegselt Vene riigivõimu ja armee lagunemisega õnnestus eestlastel oma väeosasid Eestis looma hakata. Venemaa avarustest naasis kodumaale tuhandeid sõdureid, kahjuks aga suuresti bolsheviseerununa. 1917 a. teisel poolel, sakslastelt pidevalt lüüa saades, Vene sõjavägi demoraliseerus täielikult, taganedes rüüstates kõike ettejuhtuvat. Rahvamiilits ei tulnud korra kaitsmisega enam toime. Selle vastu asutati Omakaitse, millest usu ja rahvuse peale vaatamata kõik linna kodanikud osa võtsid, kes asja tõsisest seisukorrast aru said; eemale jäid ainult enamlaste mõju all olevad töölised. Omakaitse pani sõjariistus korralikud patrullid tänavatele välja, kes pimeduse algusest pimeduse lõpuni linnas kindlat korda pidas .
Paraku kandus bolshevistlik revolutsioon ka Eestisse. Proletariaadi diktatuuri kehtestamiseks saadeti Omakaitse laiali, kuid organisatsioon jätkas põrandaalust tegevust, kogus relvi ja valmistus enamliku rezhiimi kukutamiseks. Kui juba loodud eesti polgud Tallinnas, Rakveres ja Tartus enamlustusid, loodi Viljandis rahvuslikest meestest Ratsaüksust, eestimeelseks jäi ka Haapsalu polk.
Sakslaste peale tungimise ajal 1918 talvel kogunes Omakaitse jälle kokku ja asus kodanikke kaitsma vene madruste ja soldatite eest, kes taganedes röövisid, rüüstasid ja hävitasid kõike ettejuhtuvat. Enamlikud eesti väeosad jooksid aga sakslaste tulekul lihtsalt laiali. Sakslased ajasid laiali ka ülejäänud väeüksused ja Omakaitse, relvad korjati valju nuhtluse ähvardusel ära.
Omakaitse läks jälle põranda alla. Hakkas aga Saksa võim murenema ja saksa üksuste distsipliin langema, enamlaste sissetung aga ähvardavamaks muutuma, lubati tegutsema hakata nn. Bürgerwehr – Omakaitsel, mille ninameesteks sakslased pandi. Samal ajal laienes ja kasvas Omakaitse põrandaalune võrk ja ootas oma tundi.
1.2 Kaitseliidu sünd ja Vabadussõda
See tund tuli 11. Novembril 1918, kui Eesti Ajutine Valitsus taas kooku tuli ja tööle asus ning samal päeval kuulutati Bürgerwehr – Omakaitse likvideerituks ning asutati sõjaministrile allutatud Eesti Kaitse Liit. EKLi ülemaks sai kindralmajor Ernst Põdder, juhatuse esimeheks aga Johan Pitka. Organisatsiooni struktuur iseenesest oli lihtne ja praktiline: EKLi ülemale allusid maakondade kaitseliidud ühes linnadega, maakonnad jagunesid aga kihelkondade, valdade ja külade kaitseliidu üksusteks. 14. novembril kehtestati EKLi astumise ja vastuvõtmise kord. Kindlaks määrati ka juhatuse koosseis, mille tegevuse aluseid kõige selgemalt iseloomustavaks on 10. detsembril 1918 langetatud otsus: “ELK liikmed, kes mitte riigi kasusid ei kaitse, Liidust välja heita.”
Organisatsioonil puudus põhikiri või tegevust määratlev seadus. Ükski põhikiri ega seadus poleks antud olukorras suutnud EKLi suunata paremini kui eeltoodud juhatuse otsusest lähtuv põhimõte: toimida ausa tahtega isamaa heaks. Ainsaks kaitseliitlaste väliseks tunnuseks oli toona sinimustvalge käelint, millel keskosas EKLi pitsati jäljend ja number.
Kaitse Liidule anti väga laialdased ülesanded:
– võimu ja varade ülevõtmine maalt lahkuvatelt sakslastelt, varade kokkukogumine, valvamine ja kohendamine sõja vajadusteks;
– võitlus toiduainetega hangeldamise ja salaviina põletamise vastu;
– võitlus rindel pealetungiva vaenlasega ja ka kohalike enamlaste ohjeldamine;
– kohalike kaitsepataljonide moodustamine ja rahvaväele tagalas reservi loomine ning väljaõpetamine;
– miilitsa tegevuse kontrollimine ja juhtimine ning kuni loodava politsei teovõimeliseks muutmiseni täielikult politsei kohustuste täitmine (kestis kuni 1919. aasta aprillini);
– piirivalve organiseerimine ja teostamine, milleks EKLis formeeriti eraldi organ – piirivalve peavalitsus;
– raud- ja maanteede, telegraafi- ja telefonivõrkude, riiklike ladude, vanglate ja vangilaagrite, sadamate, tehaste ja valitsusasutuste valvamine;
– sunnivilja ja toiduainete rekvireerimine jne, jne.
Kaitse Liit vabariigi alguspäevil pidi universaalselt täitma mitmesuguste riigiinstitutsioonide funktsioone. Kaitseliidu lahingüksused, soomusrongid ja partisanid võitlesid rindel, sisekaitseüksused kindlustama tagala tõrgeteta töö rinde heaks, mobiliseerima ja välja õpetama reservi, viia täide sõjakohtu otsuseid jne. Kaitseliitu õnnestus värvata ka enamlaste vastuseisust hoolimata suur hulk vabriku- ja sadamatöölisi, kes võisid endale ise pealikud valida ja said ka tasu valveteenistuste eest. Siiski põhiosa kaitseliitlastest olid ärksamad kodanlased ja muidugi gümnasistid ning üliõpilased, kes kartmatu entusiasmiga oma riiki kaitsta tahtsid.
Riigipiiri kaitsmine välisvaenlaste vastu osutus aga vabatahtlikule ja oma asutamiskohtadega tihedalt seotud organisatsioonile siiski ülejõu käivaks ja nii püstitati see ülesanne loodavale sõjaväele. 16. Novembril loodigi vabatahtlik Rahvavägi. Mõlemad noored relvaformeeringud allusid ühtsele juhtimisele nii et neil paljut vahet algusaegadel ei olnud.
22. novembril alustasid punaväed pealetungi Narvale , mis aga veel kohal viibivate saksa vägede poolt tagasi löödi. 24. Novembril kuulutati Virumaal välja sundmobilisatsioon Rahvaväkke, mis aga tulemusi ei andnud: vabadussõja alguseks 28. Novembril oli kokku saadud kuni 2300 meest. Järgmisel päeval, pärast Narva langemist, tehti üldmobilisatsioon kogu riigis, ent sellest hoiti massiliselt kõrvale. Vähene ja halvasti varustatud eesti sõjavägi pidi taganema.
Lisaks lahingutele rindel käis võitlus ka tagalas. Enamlaste organisatsioon kasvas päev-päevalt, kuni 17. detsembril tuli koolipolistest kaitseliitlastel Tallinnas Raekoja platsil valitsuse kaitseks relvi kasutada. Pärast seda suleti valitsuse korraldusel legaalsed kommunistide organisatsioonid ja asutati laialdaste volitustega otse sõjavägede ülemjuhatajale alluv sisemise kaitse ülema institutsioon. Nimetatud ametisse määrati kindral Põdder, kelle alluvusse jäi seni vabatahtlikest koosnenud EKL.
Sisekaitse
ülesannete täitmine sõjaoludes nõudis organisatsiooni arvulist suurendamist,
sest kaitseliitlaste read olid hõrenenud meeste rindele minekuga nii
vabatahtlikena kui ka rahvaväkke mobiliseerituina. Olukorra lahendamiseks
kohustas sisekaitse ülem oma määrusega 17. detsembrist EKLi tegevusest
sunduslikult osa võtma kõiki “avalike asutuste ametnikke” ja kohalike ülemate
korraldusel vajaduse korral kõiki kodanikke. Sellega oli vabatahtlik EKL
muutunud sunduslikuks
sisekaitseorganisatsiooniks.
1919. aasta jaanuaris muudeti EKLi kuulumine kohustuslikuks kõigile 18–60-aastastele meeskodanikele, kes ei kuulunud mobilisatsiooni alla. Seda ka siis, kui nad olid rahvaväekomisjonides tunnistatud kõlbmatuks. EKLi tulid seega kooliõpilased, keda nooruse tõttu veel tegevväkke ei võetud, ja vanemad mehed, keda sõjaväeteenistusse ei kutsutudki. Isegi Eestis elavad muulased – sakslased, lätlased, venelased jt – pandi noort vabariiki teenima. Kaitseliitlaste read kasvasid ja ületasid lõpuks rahvaväe arvukuse.
Kõik liidu liikmed jaotati tervise, vanuse ja ustavuse järgi A, B ja C kategooriasse, neis omakorda tehti vahet sõjalise väljaõppe läbinute ja ilma igasuguse väljaõppeta meeste vahel.
Sisemise kaitse ülema institutsioon kaotati, kui senini EKLi juhtinud Ernst Põdder määrati 14. aprillil 1919 3. diviisi ülemaks.
EKLi loomise hetkest möödunud aja jooksul oli Eestist saanud vabariik ja see kajastus ka organisatsiooni nimes: Eesti Kaitse Liidust sai Vabariigi Kaitseliit. Vabariigi Kaitseliidu ülemaks määrati senine politsei peavalitsuse ülem Eduard Alver. Alveri ajal pandi alus hilisema KLi põhikirja loomisele ja püüti reorganiseerida organisatsiooni paindlikumaks. Alguse sai ka KLi jahisalkade ja kütirühmade ning spordiseltside loomine.
30. oktoobril 1919 allutati organisatsioon taas sõjaministeeriumile. Uueks VKLi ülemaks määrati kolonel Johan Unt, kes jätkas eelkäija alustatud põhikirja loomist. Organisatsiooni 1. aastapäevaks oli see kaante vahel ja 12. novembril 1919 jõudis Eesti Vabariigi Kaitse Liidu määrus projektina Sõjanõukogu ette. Sama aasta novembris ilmus trükist ajaleht Sakala Kaitseliitlane, millele 1920. aasta jaanuaris lisandus üleriigiline ajaleht Kaitseliitlane.
1.2 Kaitseliit pärast Vabadussõda
1.2.1 Sõjajärgne aeg
1920. aasta algul asuti organisatsioonil lasuvate kohustuste vähendamist. Et suur osa riigiasutustest oli selleks ajaks reorganiseeritud või loomisjärgust väljumas, siis mõne aja möödudes see õnnestuski.
Järk-järgult ülesannetest vabanedes ja sunniviisil Kaitseliitu võetu mehi demobiliseerides hakati üha enam rõhku panema Sõjanõukogus juba vastu võetud VKLi määruse projekti elluviimisele. 1919. aasta sügisel alguse saanud kütiseltside ja spordisalkade asutamine sai üha suurema hoo. Nimetatud seltside ja salkade loomisel oli mitu eesmärki:
- anda Vabadussõja ajal kohustuslikuks muudetud organisatsioonile selle algne, vabatahtlik tegevusvorm;
- hoolitseda, et jahti peetaks seaduse poolt lubatud ajal ja viisil, kasvatada kasulikke metsloomi ja linde, hävitada kahjulikke loomi-linde ja õpetada liikmeskonnale kõike jahindusega seonduvat kuni märkilaskmiseni;
- edendada võimlemist ja sporti.
Juba 1920. aasta aprilliks oli elavat vastukaja leidnud Kaitse Liidu spordiseltsidesse koondunud üle 4000 ja kütiseltsidesse üle üle 2000 kodaniku. Sõjaliste teadmiste ja vilumuse andmiseks võtsid salkade-seltside tegevusest osa KLi jaoskondades olevad ohvitserid.
Paljud Vabadussõja lõpul loodud seltsid-salgad küll lagunesid või liitusid omavahel, kuid mitmesuguste nimede all tegutses 1925. aasta veebruarini üheksas maakonnas vähemalt 15 Kaitse Liidu küti- või jahisalka ja spordiringi või -salka enam kui 50 harurühmaga. Igal seltsil-salgal oli olemas väikeste erinevustega, kuid ühise näidise järgi koostatud ning kohalikus rahukohtus registreeritud põhikiri, enamikul ka kodukord. Küti- ja jahisalkadel oli oma pitsat ja välistunnuseks märk, spordiringidel aga pitsat ja spordiriietele õmmeldav tikitud embleem.
Riikliku toetuseta tegutsevad seltsid ja salgad korraldasid sissetulekute saamiseks mitmesuguseid tuluõhtuid ja loteriisid, mille sissetulek kasutati näiteks loomade ja lindude toitmiseks või spordivahendite soetamiseks. Väljaminekutest suurimateks olid jahimaade, veekogude ja spordiplatside rentimine ning kindlate ruumide soetamine.
Korraldatud üritustest suurimateks olid iga-aastased spordivõistlused erinevatel aladel (näit suusatamises) ja laskevõistlused, millel peaauhinnaks sõjaministri poolt välja pandud vintpüss.
Rahuleping lõpetas enamlaste avaliku relvastatud pealetungi Eestile, kuid salajane õõnestustöö kehtiva riigikorra kukutamiseks kestis intensiivselt edasi. 1924. aasta esimesel poolel hakkas ilmnema kommunistliku propaganda mõju, aasta teisel poolel levis aga mitmes riigi julgeolekuga tegelevas ametkonnas kindlusetustunne.
Sagenesid demonstratsioonid, laiaulatusliku põrandaaluse kommunistliku organisatsiooni paljastamine Tartus ning Eesti saatkonnast Moskvas tulevad teated ei jätnud võimalust kommunistide kavatsustes kahtlemiseks. Sellises olukorras hakati mitmel pool arutama, kas ei tuleks taastada kodanike vabatahtlik osalemine riigikaitses ja kuidas seda teha. Asjassepühendatuid kannustas teadmine, et kommunistid panid erilist rõhku kaitseväe moraali lõhkumisele ja olid seni olnud äravakstegevalt edukad.
Initsiatiiv Kaitseliidu senise valdavalt seltskondliku tegevuse riigikaitselisemaks muutmiseks tuli 1924. aasta suvel Tartust, kus varjatult alustati organiseerumist mitte meeste arvu, vaid ustavust ja patriotismi tähtsaks pidades. Eesmärgiks seati “valmisolek, olla võimudele abiks riigikorra kaitsel”.
Peaorganisaatoriks kutsuti riigikohtunik reservkolonel Peeter Kann, pisut hiljem pani õla alla ka 2. diviisi ülem kindralmajor Ernst Põdder. Kaasa tõmmati Vabadusristi kavalerid ja ka üliõpilasorganisatsioonid. Tartu algatusele laiemat pinda tekitada püüdes käis kindral mitmel korral tulemusteta Tallinnas. Novembri lõpul kinnitas kaitseminister Tartu linna Kaitseliidu ajutise kodukorra. Selleks ajaks oli tartlaste algatus levinud maakonnas ja laienes sealt kiiresti edasi kogu Lõuna-Eestis, Põhja-Eestis oldi ükskõiksemad.
1. detsembri sündmused näitasid aga kujukalt, et riikliku julgeoleku kindlustamisel ei tohi olla ükskõiksust. Kui mitmed varasemad katsed Kaitseliidu riigikaitselise tegevuse aktiviseerimiseks polnud valitsuses poolehoidu leidnud, siis pärast enamlaste mässukatset ei kaheldud enam Kaitseliidu otstarbekuses.
1.3.2 Pärast punaste mässu
Omaalgatuslik kaitseliitlik tegevus sai riikliku toe, kui kaitsevägede ülemjuhataja kindralleitnant Johann Laidoner kehtestas 17. detsembril 1924 oma käskkirjaga Kaitseliidu ajutise põhikirja. Sama käskkirjaga määrati Kaitseliidu ülemaks kolonel Aleksander Seiman.
Kuivõrd organisatsioonil puudusid vähimadki rahalised ressursid, pöördus Seiman 1925. aasta jaanuaris Tallinna börsikomitee poole palvega võtta enda peale algatus majandusringkondadest finantstoetuse hankimiseks. Tulemuseks oli Kaitseliidu organiseerimise ja varustuse heaks võetava ühekordse maksu seaduse kinnitamine juba 30. jaanuaril vabariigi valitsuses ja 1. mail ka Riigikogus.
Nimetatud seadusega pandi Kaitseliidu tegevusele majanduslik alus . Vajaliku kaadri ja kindlate kavade puudumise, eriti aga relvade ja õppevahendite vähesuse tõttu ei saanud regulaarsest õppetegevusest lähikuudel juttugi olla. Pealegi olid kaitseliitlased hõivatud vahi- ja piirivalveteenistusega.
2. veebruaril 1925 kinnitas vabariigi valitsus Kaitseliidu uue põhikirja, mis mitmeti täiendas ja täpsustas seni kehtinud ajutist põhikirja. Vaatamata hiljem tehtud muudatustele-täiendustele on toona KLile pandud ülesanded jäänud tänaseni põhimõtteliselt samadeks.
Uue põhikirjaga määrati kindlaks kogu organisatsiooni juhtimine. Peale KLi ülema ja tema abi nähti ette keskjuhatus, keskkogu ja tuntumatest riigi- ja seltskonnategelastest koosnev vanematekogu. Täpsemalt oli määratletud ka kohapealsete üksuste juhtimine ja nende vahekord kaitseväega.
Organisatsiooniliselt jaotati KL malevateks (15), need omakorda malevkondadeks ja edasi analoogiliselt kaitseväele kompaniideks, rühmadeks ja jagudeks.
16. veebruaril 1925 määrati KLi uueks ülemaks senine 2. soomusrongide rügemendi ülem kolonel Johannes (Roska) Orasmaa, kelle esimeseks mureks oli KLi staabi (hiljem peastaap) moodustamine. 18. märtsil kinnitati kohtadele esimesed malevapealikud ja algas Kaitseliidu plaanipärane organiseerimine. Kutsuti kokku keskkogu, moodustati keskjuhatus, loodi vanematekogu.
1925. aastal pandi alus Kaitseliidu väljakujundamisele ja edasisele arengule:
· alustati laiemat propagandat Kaitseliidu kui vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooni mõtte elustamiseks, tema otstarbekuse õigustamiseks, samas ka kodanike ulatuslikuks kaasatõmbamiseks;
· töötati välja KLi embleemi, üldlipu ja malevate lippude kavandid;
· asuti korraldama mitmesuguseid ringe ja tulusaid ettevõtmisi, millel oli kasvatuslik mõju nii kaitseliitlastele kui ka ümbruskonnale. Kõige selle juures püüti saavutada teatud omapära;
· määrati kindlaks kehalise kasvatuse peasuunad Kaitseliidus;
· Kaitseliidu eesmärkide levitamiseks ja andmaks vajalikku õpetust ning informatsiooni organisatsiooni töödest-tegemistest, asutati oktoobris 1925 oma häälekandja ajakiri Kaitse Kodu!;
· alustati kinnisvarade muretsemisega Kaitseliidule, Tallinnas osteti Kaarli tänav 8 maja;
· tekkisid esimesed naisrühmad, mis asusid abistama majandus-, varustus-, toitlustus- ja sanitaaralal;
· alustati kaitseliitlaste väljaõpetamist peamiselt linnavõitluseks.
Väljaõppele pandi tugev alus 1926. aastal, mil seni organisatsiooni arvulisele suurenemisele suunitletud tegevuse põhirõhk kandus õppetööle.
Igal aastal korraldas KL rea taktikalisi õppusi. Neist suurimad olid 1926. aastal Keila sügismanööver ja 1927. aastal Iru sügismanööver.
Malevate
väljakujunemise käigus liitus Kaitseliiduga üha enam naisi, kellest kujunesid
esimesed KLi eriorganisatsiooni Naiskodukaitse jaoskonnad. 1927. aastal pandi
alus NKK tegevusele kogu riigis.
1927. aasta tõi endaga kaasa pöörde laskeasjanduses. Senini tegeldi selle alaga vähe ja kasutati peamiselt kaitseväe laske-eeskirju. Analüüsides laskeosavuse madala taseme põhjusi jõuti järeldusele, et peamiseks arengut piiravaks põhjuseks on Kaitseliidule sobimatu laskesüsteem. 1927. aasta detsembris jõuti uue laskesüsteemi väljatöötamisega lõpule ja 28. jaanuaril 1928 kinnitas KLi ülem Kaitseliidu laskemäärused sõjaväe püssidest. Hiljem lisandusid määrused ka teistele relvaliikidele.
Laskekunsti arengu seisukohalt tuleb äärmiselt tähtsaks pidada laskeklubide tekkimist, mis sai alguse Tallinna malevast. Laskeharjutuste läbiviimist oli senini takistanud laskeradade vähesus. Asudes uute laskeradade väljaehitamisele lähtuti põhimõttest, et ühelgi kaitseliitlasel ei kuluks sinna jõudmisel üle ühe tunni. 31. märtsiks 1932 oli kaitseliitlastel kasutada ligi 650 laskerada.
Arengut pidurdavatest faktoritest vabanedes hakkas laskeasjandus niivõrd kiiresti arenema, et 1929/30. aastal võidi kogu tegevuse raskuspunkt vähehaaval taktikalisele väljaõppele üle kanda.
Kaitseliidu riigikaitselist õppe- ja kasvatustööd juhtis KLi ülem oma staabi kaudu, tegelikuks töö juhtijaks ja koordineerijaks oli aga õppe-spordiosakonna pealik ühes talle alluvate jaoskondadega. 1934. aastani korraldati õppusi KLi ülema käskkirjade, peastaabi ringkirjade ja juhendite järgi. Siis ilmus aga Kaitseliidu õppemääruste I osa, mis määratles kindlad piirid ja kavad kõigi relvaliikide õpetamiseks Kaitseliidus. Hiljem lisandusid veel mitmed õppetegevuse eri tahke kajastavad väljaanded.
Õppetöö aluseks malevates oli peastaabi poolt koostatud KLi tegevuse üldkava, mis peale KLi ülemalt saadud kinnitust saadeti malevatesse. Üldkavas oli kindlaks määratud järgmise aasta õppetegevuse üldsuund ja eesmärgid ning loetletud peastaabi korraldatavad õppused. Selle alusel koostati malevates üksikasjalikud tegevuskavad terveks aastaks.
Malevates juhtisid õppetegevust peamiselt instruktorid. Enamikus olid nad kaitseväest üle toodud ja kõrge kvalifikatsiooniga sõjalise ettevalmistusega. Instruktorite teadmiste värskendamiseks, uute juhendite andmiseks ja tegevuse ühtlustamiseks korraldati KLi peastaabi juures aeg-ajalt paarinädalasi täienduskursusi.
Peale instruktorite teostasid väljaõpet ka vabatahtlikud pealikud. Mitte kõik neist polnud oma ametile vastava sõjalise ettevalmistusega. Siinkohal tuleb aga silmas pidada, et üksuse pealikult nõuti lisaks sõjaväelisele juhtimise oskusele ka laialdast seltskondlikku tööd, mis esimesest mitte väiksema tähtsusega polnud.
1931. aastal kinnitas vabariigi valitsus Kaitseliidu põhikirja, 1934. aastal Kaitseliidu elu ja tema töökorralduse arendamiseks koostatud Kaitseliidu kodukorra.
Mure kodukaitsjate järelkasvu pärast sundis isasid-emasid võtma kaasa ka oma poegi-tütreid. Nii kujunesidki Kaitseliidu ja Naiskodukaitse kõrvale kolmekümnendatel aastatel noorteorganisatsioonid. Noored Kotkad asutati 1930 ja Kodutütred 1932. Eriorganisatsioonide tekkega kasvasid Kaitseliidu ülesanded ja vastutus üha suuremaks. Harilikule väljaõppele lisandus noorsookasvatustöö, kuid just nii lõi Kaitseliit aluse oma ridade täienemisele tulevikus.
Vabariigi
lõpupäeviks oli Kaitseliidus umbes 14000 naiskodukaitsjat, 20 000 noorkotkast,
21 000 kodutütart ja 60 000 kaitseliitlast
17. juunil 1940 marssis Eestisse Nõukogude armee. Riigi juhtkond oli otsustanud vastupanu mitte osutada. Samal päeval saadeti malevatesse KLi ülema raadiogramm nr 418, milles kästi kõik kaitseliitlaste käes olevad relvad kokku korjata ja koos malevate ladudes seisvate relvadega sõjaväe ladudesse ära anda. Kaitseliidu likvideerimine oli alanud. Vastu tahtmist allusid kaitseliitlased käsule ja ehkki üleandmisdokumentide järgi anti kõik relvad ära, suutsid mitmedki mehed relvi ja laskemoona kõrvale toimetada.
27. juunil andis vabariigi president välja Kaitseliidu likvideerimise seaduse, mida hiljem (29. juulil) muudeti: nimelt läksid esimese seadluse kohaselt sõjaministeeriumile määratud KLi varad hoopis Eestimaa Kommunistlikule Parteile. Ainuüksi sularaha anti üle 551 909 krooni.
Hiljem osalesid kaitseliitlased vastupanuliikumises metsavendadena nii 1941. aastal, aga ka pärast 1944. aastat. Vaatamata nende aktiivsele tegevusele puudus organisatoorne tervik.
2.TEINE ISESEISVUSPERIOOD
2.1 Kaitseliidu taassünd
Kaheksakümnendate aastate keskpaigaks oli kommunistlik impeerium majanduslikus ja poliitilises ummikus. Reformide käigus lõdvenenud rezhiimi igat võimalust kasutasid ära annekteeritud riigid täieliku iseseisvuse saavutamiseks. Esmalt vabanesid vene ikkest nn. sotsialismibloki riigid, siis hakati vene vägede lahkumist nõudma ka Nõukogude Liitu inkorporeeritud riikides. Ja tohutu nii sise- kui välispoliitilise surve käes hakkaski keskvalitsus vähehaaval oma positsioone loovutama.
Eestis
ei olnud sellal mingeid rahvuslikku relvajõude, vast ehk mingi hulk eesti
rahvusest miilitsaid maapiirkondades ja väikelinnades. Tohututel
meeleavaldustel lihtsalt loodeti, et midagi ei juhtu, tekkivate parteide ja
liikumiste juurde moodustati nn. turvateenistusi. Ent mida reaalsemaks sai
iseseisvus, seda tigedamaks muutusid impeeriumimeelsed.
17. veebruaril 1990. aastal taasloodi Järvakandis Eesti Kaitseliit rahva omaalgatuse korras jätkuvalt kestva Nõukogude okupatsiooni oludes. Hangiti relvi, korraldati algelisi õppusi. Kaitseliidu jaod asusid korda valvama peamiselt maapiirkondades. Kaitseliidu esimeseks tähtsaks ülesandeks sai Eesti kongressi valimiste turvamine, hiljem Kongressi istungite valve.
8. Mail 1990 tõttasid kaitseliitlased appi äsjamoodustatud Savisaare valitsusele, kui intrerrindelased hõivasid Toompea lossi. Viimase sündmuse ajel ning usaldamata Kaitseliidu liigset rahvuslikkust, asutas Savisaar Kodukaitse organisatsiooni, mis kahetsusväärselt pidurdas Kaitseliidu arengut.
1991 aasta augustis osalesid relvastatud kaitseliitlased tähtsate objektide valvamisel. Ehkki tankide vastu polnud kaitseliitlastel midagi panna, loodeti ära hoida kohalike internatside rünnakuid, samuti oli ülimalt oluline kogu maailmale demonstreerida valmisolekut oma iseseisvuse eest võidelda. Need eesmärgid ka täideti.
4. septembril 1991. aastal tunnistati Eesti Vabariigi Ülemnõukogu presiidiumi otsusega õigustühiseks Kaitseliidu likvideerimise seadus. Taastati Kaitseliidu õigused juriidilise isikuna.
28. aprillil 1992. aastal arvati Kaitseliit Eesti Kaitsejõudude koosseisu.
Kaitseliitlased lähtusid oma organisatsiooni taasloomisel õiguslikust järjepidevusest, seega hakkas kehtima, niipalju kui see võimalik oli 1931. A põhikiri ja 1934. A kodukord.
Et nimetatud dokumendid ei vastanud enam meie aja nõudmistele, algatati kaitseliidu seaduse koostamine. Püüti edendada üht ja teist ala väljaõppes, paraku mitte eriti edukalt, kuna Eesti riigil puudub tänini oma sõjaline doktriin ja Kaitseliidu koht selles. Ka kahjustas Kaitseliidu mainet mitmekesine kontingent väärituid isikuid, kes ärevatel aegadel Kaitseliitu sattunud. Kõik apsud puhuti aga hiigelsuurteks noorte sõjaväeteenistusest kõrvalehoidvate ajakirjanike poolt, kellel oli kangesti vaja aiva mustata Eesti Kaitsejõude sh. Kaitseliitu.
2.3 Kaitseliidu tänane päev
8.veebruaril 1999.võttis Riigikogu vastu Kaitseliidu seaduse. Kahjuks käis seaduseelnõu kolm aastat poliitikutel käest kätte, kuna aga pole ühtset rahvuslikku sõjalist doktriini, ei suuda see seadus lahendada kõige olulisemaid küsimusi: Kaitseliidu ülesanded ja tema koht riigikaitsesüsteemis. On asutud uue seaduseelnõu koostamisele.
Sellegipoolest on tänaseks päevaks Kaitseliitu koondunud 7 500 inimest üle Eesti, koos eriorganisatsioonidega on 14 000 liiget.
Vastavalt seadusele on Kaitseliit
kaitsejõudude osa, Kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik,
sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ning sõjaväeliste harjutustega tegelev
riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale käesoleva seadusega ja selle
alusel pandud ülesandeid.
Organisatsioon
jaguneb 15 malevaks, mille vastutusala enamikus kattub Eesti maakondade
piiridega.
Kaitseliidu peamine eesmärk on kodanike vabale tahtele ja omaalgatusele toetudes suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ning põhiseaduslikku korda.
Seega koondab Kaitseliit enda ridadesse Eesti Vabariigi patrioote, kes tahavad ja suudavad vabatahtlikult, tasu saamata töötada riigi sisekorra kaitsel ning kaaskodanike turvatunde parandamisel.
Kaitseliidu seadus näeb ette koostöö nii politsei, maavalitsuste, kohalike omavalitsustega kui ka piirivalve ning päästeteenistuse ja tuletõrjega. Kaitseliitlased on aastaid osalenud toetava jõuna politseioperatsioonides ning andnud oma panuse loodusõnnetuste , näiteks Vihterpalu metsapõlengute kustutamisel ja tagajärgede likvideerimisel.
Koostöö tõhustamiseks politseiga sõlmiti 23. detsembril 1998. Kaitseliidu Peastaabi ja Politseiameti vahel raamleping, mille järgelt asuti kõikide malevate juures looma kaitseliitlastest abipolitseinikest koosnevaid korrakaitseüksuseid, mille liikmed abistavad politseiametnikke avaliku korra kaitsel ning kriisiolukorras on võimelised täitma ka sõjaväepolitsei ülesandeid. Esimesena loodi korrakaitseüksus pealinnas, kus politseil ei jätku tihti inimesi avaliku korra kindlustamiseks. Alates 1. Veebruarist 1999 on pealinna tänavatel näha kaitseväe välimundri peal neoonkollast abipolitseinike vesti kandvaid mehi, kes osalevad nii rutiinsetel jalgsipatrullides kui ka suuremates politseioperatsioonides.
Igal aastal toimub kaks üleriiklikku Kaitseliidu suurüritust: Kaitseliidu päevad ning Eel – Erna patrullvõistlus. Kaitseliidu päevad on puhtalt sportlik üritus, Eel- Erna jälle puhtsõjaline jõukatsumine. Pealeselle osalevad Kaitseliidu üksused Vabariigi aastapäeva ja Võidupüha paraadidel; korraldatakse ka seltskondlikke üritusi, suvepäevi kogu perele jms.
Peale otsese sõjalise väljaõppe annab Kaitseliit oma liikmetele ka palju muid elus vajalikke oskuseid ja kogemusi. Kaitseliitlased on oma kiire ja otsustava tegutsemisega õpperühmas omandatud esmaabivõtteid ning parameedikuoskuseid kasutades päästnud nii mõnegi eluohtlikkusse seisundisse sattunud kaaskodaniku. Reservohvitseridele pakutakse võimalust põhitööst vabal ajal rakendada ja lihvida omandatud juhioskuseid vabatahtlike kaitseliitlaste pealike või kitsa eriala (meditsiin, side, pioneeriteenistus jne) spetsialistidena.
Väljaõppealane koostöö käib paljude riikidega – Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Taani, Norra ja USA relvajõudude ning maakaitseüksustega.
1999 a detsembris võttis valitsus vastu mitmeid määrusi, mh. kinnitas Kaitseliidu uue põhikirja. Uues põhikirjas on oluliselt rohkem sõnu kui eelmises. Kinnitati määrused kaitseliitlastele tasulise lisapuhkuse andmisest ning õppustel tehtud kulutuste hüvitamisest, ent kuna selleks pole eraldatud raha, on tegemist kahjuks blufiga. Kaitseliidu peamine probleem ongi tänasel päeval poliitiline määramatus, mistõttu ei saa kavandada pikemaajalisi tegevusplaane ega eraldada vajalikke ressursse. Kaitseliitlased aga tegutsevad ikka edasi, kaitsmaks oma kodu, kaitsmaks oma isamaad. Vahepealsetel aastatel peamiselt ebasobiva kontingendi eemaldamise tõttu kahanenud liikmeskond on hakanud kasvama. Kaitseliidu Tallinna Malevasse kuulub ka praegune peaminister Mart Laar.
KOKKUVÕTE
Kaitseliit on oma 80 aastase ajaloo jooksul läbi käinud vägagi erinevaid etappe. Alustanud vabatahtlikust korrakaitsest segastel revolutsiooniaegadel, kasvanud suureks kõigile meestele kohustuslikuks hiidaparaadiks, mis täitis paljusid riigivõimufunktsioone Vabadussõja ajal ja kärbunud siis spordi ja jahiseltside ühenduseks. Uuesti vabatahtlikust vastutustundelisest kaitsealgatusest tõusnud võimsaks riigikaitseorganisatsiooniks ning likvideeritud Nõukogude võimu poolt ühes paljude liikmete füüsilise hävitamisega. Et taas äreval ajal tuhast tõusta ja kaitsetahtelisi mehi koondada. Viimased viiskümmend aastat on küll enamuse Eesti kodanikke igasuguse sõja võimalikkuse mõttest võõrutanud ning sisekaitset delegeeritakse politseile ja arvututele turvafirmadele. Ometi mõnusat turvatunnet ei ole mitte ja viimaste aastate hoogustuv tung Kaitseliitu tõestab, et aina rohkem kodanikke saab aru, et vabadus ja demokraatia, nii kui ka elu ja tervis vajavad kaitset nii sise- kui välisvaenlase vastu. Kaitseliidu tänane sõjaline jõud ei ole suur, kuid suur on just tema arengupotentsiaal, vabatahtlike kaitseliitlaste loovus ja initsiatiiv. Hajutatud ja suhteliselt kontrollimatu jõuna on ta siiski piisavalt hirmuäratav nii vaenulikule elemendile kui ka kahjuks paljudele igati headele ja lojaalsetele kodanikele.
Kaitsetahteliste kodanike initsiatiivi rakendamine maksimaalselt viljakalt riigikaitse teenistusse peaks olema ka loodava riigikaitse üldkava üks nurgakivi, sest vabade kodanike tahe oma riiki kaitsta peab olema alati ülimuslik päevapoliitika ees.
KASUTATUD KIRJANDUS
1. Pitka, J. 1972. Rajusõlmed. Mälestusi aastatest 1914-1919. Stockholm:
Free Europe Press.
2. Traksmaa, A. 1992. Lühike Vabadussõja Ajalugu. Tallinn: Olion
3. Kaitseliidu infomapp 1999. Koostanud H. Kirotar