Narkomaania – paratamatu või juhuslik ?

Orm Tammepuu

Sõna narkomaania sisaldab eesti keeles kolme erineva mahuga mõistet. Tavaliselt, nö narkoprobleeme käsitledes, kasutatakse seda sõna kõige kitsamas tähenduses. Adumaks nähtuse olemust süvitsi, tuleks aga esmalt vaadelda sõltuvusfenomene laiemalt.

Kõige laiem tähendus. Inimese vajadused ja tunded.

Kõnekeeles kasutatakse selliseid väljendeid nagu töönarkomaania, seksinarkomaania või võimunarkomaania, märkimaks inimese väga tugevat psüühilist sõltuvust ühest või teisest eluavaldusest. Muidugi on inimese eksistents sõltuv paljudest faktoritest, mis on elamiseks ja arenemiseks tarvilikud ning moodustavad inimese vajaduste kompleksi. Sõna narkomaania võetakse kasutusele siis, kui inimene saab mingi vajaduse rahuldamisest nii suure kaifi (araabia k. nauding), et teised vajadused jäävad rahuldamata ja see muutub ohtlikuks nii inimesele kui ligimestele.
Inimese elu ja arengut suunavad vajadused, mida võib kujutada nn Maslow püramiidina.

ENESETEOSTUS


KÕRGEMAD VAJADUSED:
Intellektuaalsed,eetilised, esteetilised


ARMASTUS- JA ÜHTEKUULUVUSVAJADUS:
Suhtlemine,lähedus, meie-tunne, armastus


SOTSIAALSE TUNNUSTUSE VAJADUS: koht ühiskonnas


TURVALISUSVAJADUS : ohutus, tervis, isikupuutumatus


FÜSIOLOOGILISED PÕHIVAJADUSED: ainevahetus, temperatuur


Püramiidi, mis kujutab üksiti liigi homo sapiens vajaduste arengut, mõte on selles, et kõrgemalasetsevad vajadused ei saa aktualiseeruda enne kui madalamad vajadused on rahuldatud. Vajadused ja nende rahuldamise oskused kasvavad koos inimesega: vastsündinul on esmatähtsad füsioloogilised põhivajadused ja kaasasündinud refleksid tagavad nende rahuldamise, täiskasvanud isiksusel asetub harmoonilise arengu korral esikohale eneseteostus vastavalt oma nägemusele elu mõttest ja ülesannetest.

Harmooniliseks arenguks on vaja sobivaid tingimusi. Palju määravad siin inimese pärilikud eeldused, ent samavõrd oluline on sotsiaalne miljöö: hundikarjas inimest ei kasva.
Vajadused avalduvad inimese psüühikas tunnetena. Lihtsamad põhivajaduste ja turbega seotud tunded nagu nälg, janu või valu on kaasasündinud ja aistingulised. Keerulisemad vajadused ja neile vastavad tunded tekivad sotsialiseerumise käigus. Selles protsessis on võtmeroll päriliku algmega kaasaelamisvõimel, mis samuti areneb ja kasvab koos inimesega. See tähendab, et inimene on võimeline reageerima teise inimese emotsionaalsetele liigutustele, lenduvatele hormoonidele ning bioväljale, tundes seeläbi teise inimesega samu tundeid. Lapsel, keda armastatakse tekib armastus ja ühtekuuluvustunne teda armastavate inimeste suhtes. Esimese sotsiaalse tunnustuse väljendusena õpib laps naeratama inimestele, kes talle meeldivad. Edasi tekivad kõrgemad vajadused: ikka matkides ja kaasa elades. Mida kõrgemad vajadused, seda keerulisemad, täiuslikumad ja tugevamad tunded. Positiivsetest tunnetest saab nagu präänik, mis stimuleerib inimest õigesti käituma, negatiivsed tunded nagu hirm ja viha alarmeerivad aga ohtudest, vajaduste rahuldamatusest. Tähtis on, et õppimiseks ja kaasatundmiseks on vaja eeskujusid ning aktiivset positiivset suhtlemist, tihedat sidet lapse ja vanemate vahel, ja määravaks peetakse siin esimest kuut eluaastat.

Et vajaduste rahuldamise võimalused on alati piiratud, on positiivseid tundeid vähem kui negatiivsed, seda enam et kõrgemad vajadused hakkavad kasvama, mida enam neid rahuldatakse. Inimene adapteerub kiiresti saavutatuga, ning vajab rõõmu tundmiseks aina enamat. Ja siit jõuamegi narkomaania kui psühholoogilise fenomeni juurteni. Saavutanud mingi vajaduse rahuldamisel ülitugeva kaifi, on inimesel tendents hakata seda kordama. Seejuures on naudingu saamiseks vaja üha suuremaid ponnistusi, kontsentreerumist kitsale alale, mistõttu teised vajadused jäävad rahuldamata. Mida arenenum inimene, seda kõrgemal on tema vajaduste latt – targa inimese eneseteostus kulmineerub sellises missioonitundes, mis varjutab kõik alamad tarbed.

Jutu ilmestamiseks mõned näited: sportlased mugivad ennasthävitavalt dopinguaineid, et kogeda võidurõõmu finishis, religioosses ekstaasis mungad nälgivad surnuks, alaväärsuskompleksis diktaatorid hangivad sotsiaalset tunnustust vahendeid valimata, kuulutades end lõpuks jumalaks, märtrid lähevad tuleriidale oma kõlbeliste aadete eest ja Alber Schweitzer sõidab Aafrika dzunglisse pidalitõbiseid ravima, sest see on tema kõige kõrgem eneseteostus, tema narkootikum, ilma milleta ta elada ei saa.

Kitsam tähendus. Tunded ja ained.

Niisiis kogu elutegevuse juhtimisel on ülimalt tähtis roll tunnetel. Tunded ei ole aga mitte mingid imeasjad iseeneses, vaid konkreetsete ajuosade aktiivsus. Teatud kindlates ajustruktuurides formeeritakse vastavad tunded, ja mida kõrgemad tunded, seda enam haaravad need struktuurid ajukoort, sidudes tundeid ka kõigi kaudsete tunnetusprotsessidega – mälu, mõtlemise ja fantaasiaga. Muidugi võivad mitmed eri tunded esineda üheaegselt, moodustades arenenud isiksusel väga laiaulatusliku tunnete skaala.
Aju tunderinge aktiivsus e. tunne e. emotsioon seisneb teatud biokeemilistes ja bioelektrilistes protsessides, mis omakorda vallandavad terve biokeemiliste protsesside ahela organismis. Selle mõte on organismi ettevalmistamine järgnevaks tegevuseks, kas siis pingutuseks või puhkuseks, ründamiseks või põgenemiseks, seksimiseks elik hoopis mõtluseks ja loominguks. Need bioelektrilised ja biokeemilised protsessid levivad ka teistele inimestele, olles sõnade ja miimika kõrval tugevad emotsionaalsed mõjustajad. Kumuleerudes tekib massipsühhos.

Igat keemilist ja füüsikalist protsessi saab mõjutada. Selle avastas inimene juba ammu enne seda kui üldse inimhinge ajuga seostama hakati. Käärima läinud mahl tegi tuju heaks ja meele kergeks, kõik mured (loe: rahuldamata vajadused) haihtusid ja asendusid mõnusa (loe: rahuldatud) olemisega. Teisal kogeti sama kokapõõsa lehti, magunapiima, mescalitokaktust elik kärbseseen pruukides. Mõjudes küll erinevatele närviringetele, mistõttu ka saadava naudingu spekter ja tugevus on erinev, on üldnimetaja sama: palju rõõmu ja mõnu vähese vaevaga. Tulemuseks on, et inimene ei pea enam ilmutama aktiivsust oma vajaduste rahuldamiseks, mille “preemiaks” on meeldivad tunded, vaid hakkab rõõmu hankima “vasakult”. Seaduspärane on, et mida tugevam kaif ja väiksemad kannatused ( pohmelus, sotsiaalne vastuseis, kartus tagajärgede eest), seda kiiremini tekib sõltuvusfenomen. Loomulikuks käitumiseks, mis tagab kõigi vajaduste rahuldamise, saab vastava aine manustamine. Mõistus küll protestib – tegelikult jäävad vajadused rahuldamata, aga mõistusel on paraku enamasti üsna tagasihoidlik kontroll tunnete üle. Kõige ilmekamalt avaldub psüühiline sõltuvus elektrilise enesestimulatsiooni fenomenis: kui aju nn mõnukeskustesse sisestada elektroodid ja lasta inimesel endal lülitile vajutamisega endale mõnutekitavaid impulsse anda, satub inimene sellest nõnda suurde vaimustusse, et vajutab mõne aja pärast nuppu nii kiiresti kui käsi liikuda suudab. Ning üsna peatselt sureb kurnatuse tagajärjel. Arvatavasti õnnelikuna, kuna kõik vajadused, eneseteostus kaasaarvatud, on täiel määral rahuldet.

Polekski ju midagi hullu, kui kerget kaifi ihkajad endale traadid pähe pistaksid ja õndsalt kooleksid, paraku ei suuda keegi neid iseendale pähe panna ja ega vist nii väga tahagi, kui letaalne lõpp nii käegakatsutavlt silme ees terendab.
Teine lugu on keemilise mõnulemisega. Et mõnuained on üksiti mürgid, pole sugugi lihtne ennast õndsalt taevariiki saata: köhimine, oksendamine, valud ja krambid on organismi loomulikuks kaitsereaktsiooniks. Mõnule järgneb pohmelus, mürgituse paratamatu tagajärg, ja tihti ka sotsiaalne hukkamõist. Seepärast saavad narkootikumideks kujuneda üksnes need ained ja üksnes neile indiviididele, kellel saadava kaifi tundeline väärtus ületab oluliselt bioloogilise ja sotsiaalse vastusurve.

Teine keemilise mõnulemis kurb tagajärg on füüsiline sõltuvus. Lülitudes organismi ainevahetusse, muutub kemikaal teatud mõttes vajalikuks. Organism kohaneb, hakkab tootma mürgitavale kemikaalile vastumürke, mis jätkub ka siis kui mürgitavat ainet enam ei manustata. Tulemuseks on autointoksikatsioon, mis kulgeb piinarikkalt ja võib tipneda surmaga. Sellest pääsemiseks peab sõltlane saama kätte oma mürgidoosi ka siis, kui ta sellest enam mingit mõnu ei tunne. Also meelemürk ei too enam kaifi, vaid aitab leevendada vaevusi – selline seisund on tüüpiline näiteks nikotinismi, kolmanda astme alkoholismi ja kaugelearenenud opiaatidesõltuvuse korral.

Kolmandaks põhjustab keemiline nautlemine isiksuse struktuuri lagunemist ja seeläbi sotsiaalseid probleeme. Tõepoolest - kui õnne ja rõõmu allikaks ei ole mitte eneseteostus, õilis käitumine, tarkused ja kaunid kunstid vaid hoopis miski keemiline aine, degradeeruvad vastavad vajadused kiiresti ja ainsaks käitumist suunavaks vajaduseks jääb joovastava aine manustamine. Organismi adapteerumise ning loomulikul moel õnnelik olemise võime hääbumise tulemuseks on narkoaine vajaduse pidev kasvamine. Töövõime aga langeb, suhted lagunevad, tervis halveneb – ja sellest sugenevad negatiivsed tunded soodustavad veelgi keemilist eneseergutust.

Kõige kitsam tähendus. Narkootilised ained.
Kõige kitsamas tähenduses nimetatakse narkootikumideks aineid, mis on kantud Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse alusel vastavasse nimekirja. Väga jämedalt võib neid grupeerida kolmeks: opiaadid, kanepipreparaadid ja psühhostimulaatorid. Ühiseks tunnuseks on eelpoolkirjeldet keemilise enesestimulatsiooni fenomeni väga kiire progress ja totaalsus. Kõik nendesse gruppidesse kuuluvad ained põhjustavad väga tugevaid elamusi.

Opiaatide (mooniollused, morfiin, heroiin jt) esmane toime on valuvaigistav ja antidepressiivne, järgneb eufooriline mõnutunne. Süstimisel sugeneb praktiliselt kohe meeldiv soojatunne, mis tõuseb kõhu ja nimme piirkonnast ülespoole; kaasneb naha meeldiv kihelustunne, peas tekib nagu kerge löögina mõnus äraolemiselamus, mõtted hakkavad hajuma – see kõik annab sellise heaolutunde, mida narkomaanid võrdlevad orgasmielamusega. Abstsinentsis kalduvad sadismi.

India kanepi preparaatide(kannabis, hashis, marihuaana jt) tarvitamisel tekib üldine kehaline mõnutunne, kergus, isegi kaalutusetunne, liikumine muutub vabaks ja kergeks, ümbruse tajumine eriliselt erguks, värvid on eredad, helid erakordselt selged, esemed kontrastsed; aja kulg muutub kiiremaks, mõtlemine liikuvamaks, assotsiatsioonid elavamaks, kujutlused värvikateks. Sellega kaasneb meeleolu märgatav tõus, lõbusus, nalja ja naerutung. Kaovad arglikkus ja häbelikkus, inimene muutub julgeks ja “vabaks”. Kalduvus grupiviisilistele kuritegudele.

Stimulaatoritega ( kokaiin, amfetamiin, ecstasy jt) saavutatakse kõrgendet meeleolu, millega kaasnevad füüsilise ja psüühilise energia tõus, väsimuse, nälja, ja janutunde kadumine, ettevõtlikkus, liikuvus, aktiivne enesekindel tegutsemine. Ekstaatiliselt tunnetatakse oma võimete tõusu, teadvuse üliselgust, erilist “avardumist”, uut geniaalset maailmatunnetust. Impulsiivsed kuriteod (mullused võmmitapjad).

Seega kogeb inimene vähese vaevaga ekstaatilisi tundeid, milleks nö tavalises elus on vaja äärmusliku kontsentreerumist, tahtepingutust, ideaalseid lähedussuhteid jne.
Narkootikumiga saab selle mingi vaevata, selles seisnebki meelemürgi hurm ja hirm.

Juhuslik või paratamatu ?

Narkomaania kõige laiemas tähenduses kui enesestimulatsiooni fenomen on paratamatu, inimhingele iseloomulik. Kes on kogenud ülimat naudingut – ekstaasi – see igatseb seda kogeda üha uuesti ning on selle nimel valmis kannatama igasugu piinu.
Narkomaania kitsamas tähenduses kui psüühiline elik füüsiline sõltuvus on samuti paratamatu. Enamasti tõkestab nautlemist psüühiline, somaatiline või sotsiaalne vastusurve. Näiteks tunnistavad paljud naised tugevat tungi iga päev shokolaadi süüa, ent seda piirab hirm tüsenemise ees. Nõrka ja enamasti teadvustamatut mõnutunnet tekitab siin shokolaadis sisalduv fenüülatsetaat. Alkohol on märksa tugevama toimega, vastavalt on ka alkoholism suureks probleemiks, ent küllaldase vastusurve korral enamusel ühiskonnaliikmetel haiguslikku sõltuvust ei arene.

Sama paratamatu on ka narkomaania kõige kitsamas tähenduses. Narkomaanid olid, on ja jäävad, kõikuda võib ainult narkomaania ulatus ja vormid.


Narkomaania leviku ja vormid määravad nii paratamatud kui juhuslikud tegurid. Paratamatu on näiteks meie rassiline kuuluvus. Ajalooliselt on välja kujunenud eri rassidel erinev tolerants meelemürkide suhtes. Asiaadid suitsetavad rahumeeli kanepit ja oopiumi, ent ei talu alkoholi: see põhjustab raske mürgituse ja väga kiire sõltuvuse. Eurooplastega on vastupidi: viina võib juua aastaid, ilma et sõltuvust tekiks, ent opoidid ja hashis võtavad hinge kiiresti oma võimusesse. Indiaanlane närib jälle meskaliini ja kokat, põhjarahvaste iidseks mõnuallikaks on olnud punased kärbseseened. Rassiline kuuluvus seega määrab suuresti ka somaatilise vastusurve narkootilistele ainetele, millele juhuslike teguritena lisanduvad individuaalsed ja soolised iseärasused – mehed on altimad proovima, ent naistel on väiksem taluvus.

Psüühilises vastusurves on samuti juhuslikud ja paratamatud faktorid. Kui lapsed on kasvanud vähese emotsionaalse kontakti tingimustes ( sünnitusjärgne eemaldamine, lastesõimed-ja aiad, hoolimatus) või kogenud palju negatiivseid emotsioone (vanemate jõhkrus, tülitsemine, joomarlus), kui tunnete väjendamist peetakse üldsegi sobimatuks moodsasse tehnitsistlikusse maailma, ei saa ju lastelgi tundemaailm täielikult välja areneda. Et me just sellisest ajastust tuleme, on paratamatu. Samuti on ateistlik kasvatus jätnud paljud noored ilma käitumise religioossest regulatsioonist ja religioossetest elamustest – ilmutusest ja ekstaasist.

Juhuslik on inimeste informeeritus narkootikumide toimemehhanismidest ja tagajärgedest. Kui puudub informatsioon narkootikumi hukatuslikest tagajärgedest ning tarbijad jutustavad ainult ülimast naudingust, ei saa tekkida psüühilist tõrksust.


Sotsiaalses plaanis on paratamatu, et antud ajahetkel puudub Eestis miski kandev usk või idee, mis kumuleeriks positiivseid emotsioone. Kui kümme aastat tagasi haaras vabaduseidee kõikki eestlasi ja veel enam – tervet Ida - Euroopat, siis nüüd on ühiskond parteikeste võitlusest lõhki käristatud. Kuuesaja kilomeetrises inimketis seistes kogesid inimesed sellist armastust ja ühtekuuluvust, et lubati süüa kartulikoori ja mindi palja rinnaga tankide vastu. Praegu ühtegi konsolideerivat ideed ei ole ja sestap on juhuslik, milline vaimsus mingis sotsiaalses koosluses areneb. Samas on igati loomulik et kriminaalses subkultuuris on suhtumine narkootikumidesse märksa soosivam kui intellektuaalses seltskonnas.

Juhuslik faktor on narkootilise aine kättesaadavus. Nõukogude riigis oli sellega raskusi ja eks siis oli põhirõhk alkoholil ja nikotiinil. Vabas riigis tekib otsekohe ka narkootiliste ainete turg, kuitahes karmide seadustega seda ka piirata ei üritataks. Seepärast on mõnedes riikides mindud osade narkootikumide legaliseerimise teele. Sellisel juhul levib narkomaania piirini, kus tekib loomulik vastureaktsioon: piisav hulk narkomaanidest inimvaresid tekitab teistes tülgastuse mõnuainete suhtes. Legaliseerimise heaks küljeks on vähene narkokuritegevus: pole ju põhjust vägivallatseda, kui mõnuaine on kättesaadav iga kell. Aga meeleheitel lapsevanemad sokutavad noorukite pidudele alkoholi: parem juba joodik kui narkar. Kurat välja Peltsebuliga ?

Kuna narkootilise aine toime seisneb meeldivate tunnete simuleerimises, on paratamatult suurem risk narkomaaniale kurvameelseil, ahistatuil, tõrjutuil – nende hulk on meie väikses riigis aga väga suur. Positiivsete emotsioonide otsimist narkootilisest kaifist ei saa tõkestada keeldude ja käskudega ega repressioonidega – need pigem süvendavad frustratsiooni, mis saab uueks ajendiks kaifi otsimisel.
Kuna meil on narkomaania uus ja huvitav, informatsiooni narkootikumi toime kohta vähe ja ka traagilist tulemit – inimvrakke, üleannustajaid ja narkokurjategijaid – vähe, on narkomaania hoogne levik praegu paratamatu. Kui kaua see kestab ja kui kaugele areneb, on juhuslik ja sõltub meist endist. Igaühest.