Ajalooliselt
ulatub hiina tervisekunstide algusaeg legendaarse valitseja Fu Shi
aega. Tema valitsemisaeg arvatakse olevat 2953-2838 e.m.a. Temalt pärineb
kogu järgnevat hiina kultuuri mõjustanud universumimudel -
Fu
Shi oktogramm ehk bagua. See sai järgnevalt aluseks hiina
"Muutusteraamatule"
Yijing. Samale mudelile rajaneb hiina geomantia - keskonnamõjustusi
uuriv õpetus - fengshui. Ka paljud nõelravi, massaazhi
ja võitluskunstide koolkonnad tuginevad teoorias bagua õpetusele.
Vanim säilinud raamat hiina meditsiinist on pärit arvatavasti
5. sajandist e.m.a. See on Huangdi Neijing
ehk "Kollase Imperaatori raamat Sisemisest".
Klassikaline hiina meditsiin on tihedalt seotud Vana-Hiina filosoofiaga. Õpetus kahest komplementaarsest polaarsusest yin ja yang, viiest muutuvast riigist wuxing, universumi täitvast elustavast energiast-hingusest qi, lisaks universumimudel bagua ning õpetus universumi loomulikust kulgemisest dao'st - see on miinimum, mida on vaja tunda hiina erinevate tervisekunstide mõistmiseks.
Hiina meditsiinis
on ajalooliselt alati rõhutatud tervise säilitamise vajalikkust.
Tavaline arst ravis patsienti siis, kui see haigestus. Kõrgemat
liiki arst suutis haigusi diagnoosida ja ravida enne, kui need keha tasemel
avalduda võisid. Oli ka ülim arst, kes aga ei tegelenud ühegi
patsiendiga ega andnud kellelegi ühtegi ravimit. Sellisteks olid suurkujud,
õpetajad, kes andsid oma õpilastele edasi "tarkusepärli"
- oskuse elada Loodusega kooskõlas. Hiinapäraselt väljendudes
tähendas see Taeva ja Maa kulgemise ehk dao järgimist.
Õpetus dao'st on kirja pandud Laozi poolt "Väe
kulgemise raamatus" Daodejing. Hiljem on daoistlikku õpetust
edasi arendanud Zhuangzi.
Taoistide otsingud "nooruse
eliksiiri" leidmiseks soodustasid uute ravimite kasutuselevõttu
ja kehakultuuri arengut Hiinas. Mitmed väljapaistvad arstid nagu Ge
Hong ja Tao Hongjing olid samal ajal tuntud taoistlike meistritena.
Ajalooliselt on hiina vaimukultuuri kõige rohkem mõjustanus Konfutsiuse ehk hiinapäraselt Kong Fuzi õpetus. Haridust, tarkust, inimlikkust ja kombelisust hindav õpetus mõjustas hiina meditsiinifilosoofia arengut, neid mõjustusi on märgata ka Lao Qun'i "Arutluses sajast haigusest ja sajast ravimist". Meelt ja hingeelu mõjustavate meetodite kasutuselevõttu soodustas budistlike õpetuste levik Hiinas esimese aastatuhande teisel poolel.
Millised on aegade jooksul Hiinas väljakujunenud tervisekunstid? Hiina õpetlastele on alati meeldinud kahendsüsteemil baseeruvad klassifikatsioonid ja nii tuuakse siingi esile kaheksa valdkonda. Tõsi, tänapäeva Hiinas on neid suundi ideoloogiliselt kärbitud ning pragmaatilistel eesmärkidel liigutakse läänepärase unifitseerumise, standardiseerumise, instrumentaliseerumise ja objektiviseerumise suunas. Seepärast rõhutatakse eeskätt neid valdkondi, kus taolist standardiseerumist hõlpsamalt läbi saab viia (nagu akupunktuur ja farmakoteraapia hiina ravimitega). Välja on jäetud kommunistliku ideoloogiaga konkureerivad seisukohad, näiteks filosoofiline õpetus Inimesest kui olendist Taeva ja Maa vahepeal.
Kaheksa tervisekunsti on järgmised.
1. Vaimse enesearendamise praktikad nagu mediteerimine ja kujustamine.
2. Qigong, neigong, taijiquan, xingyi, bagua või muud (tihti võitluskunstide sisemistest stiilidest välja kasvanud) keha siseenergia treenimise vormid.
3. Hiina toitumisõpetus.
4. Hiina massaazh, punktmassaazh ja enesemassaazh nagu tuina või anmo.
5. Filosoofiline nägemus maailmast, bagua ja Yijing'i kosmoloogilise mudeli mõistmine.
6. Oskused fengshui rakendamiseks.
7. Hiina herbaalmeditsiin ehk ravi traditsiooniliste hiina ravimitega.
8. Akupunktuur ja moksibustioon
(kehapunktide mõjustamine nõeltega või soojusega).
Kõik need kaheksa valdkonda tegelevad eluenergia-hinguse-qi tasakaalustamise ja harmoniseerimisega inimeses ja tema ümber.